SAN FRANCISCOSSE & TAGASI
EHK 5000 KM AMEERIKA TEID, INIMESI JA KONTRASTE
Mai 2016 oli see kuu, kui USA pinnal oli lõpuks rohkem kui üks Tambet – õde Kärt ja emme Katt tulid külla! Sai mu bakalaurusekraadi tähistatud, klaase (ja burritosid!) tõstetud, ja New Mexico elu-olu üle kaetud. Kui aus olla, oli mul äraütlemata hea meel kõiki oma armastatud kohti, igapäevaseid rattamarsruute ja Albuquerque erilisi urkaid perele tutvustada – endale jõudis ka täismahus kohale, kuivõrd eriline koht see mul ikkagi sai elamiseks valitud, ja kui väga ma New Mexicot armastan ja igatsema jään.
Aga nagu ütles just mu 70ndates lemmikprofessor meie hljutisel õhtusöögil (mis juhtus olema üks meeldejäävamatest restoraniskäikudest minu elus): Ameerika väärtus ei seisne mitte tema linnades, vaid teedes linnade vahel. Pärast kolme USA-aastat ütleksin sellele tsitaatile kommentaariks – oo jaa! Olgu minus kui palju tahes keskkonnaaktivisti ja fossiilkütuste vastu võitlejat, roadtrip Metsikus Läänes on midagi, mida lihtsalt tuleb kogeda – ja mitte niivõrd punkti B jõudmise huvides, vaid lihtsalt sõidu poolt pakutava kultuurielamuse enda tõttu. Rentisime meie kolmgi auto ja panime mööda legendaarset Route 66-i ajama läände, Vaikse ookeani ja San Francisco suunas. Mulle isiklikult mitte just esimene roadtrip, alles kuu aega tagasi sõitsin poolenisti sama teed mööda (1300 km kaugusel asuvasse) San Diegosse lihtsalt nädalavahetust veetma, aga mõned kauaoodatud linnukesed sain minagi lõpuks kirja.
Esiteks – Grand Canyon. Kogu mu jooksutiim (loe: sõpruskond) mõtleb minust kui enim reisinud ja seigelnud inimesest, aga see suur lõhe oli mul siiani nägemata ja seepärast hinge kriipimas. Suur on ta jah: sügavust kuni 2 km, laiust nö jõekallaste vahel kuni 30 km, pikkust rohkem kui meil Eesti piiride vahele distantsi lääb. Ja seepärast, seistes kogu selle monstrumi äärel sa nagu ei saagi aru, et päris eluga tegemist oleks. Justkui vaataks National Geographicu pilti, seda üle kolme lehekülje ulatuvat. Turistid selja taga teevad muidugi selgeks, et ikka vist ongi päris koht ja vaade: iga ruutmeeter on täis selfie’sid tegevaid jaapanlasi ja suveniire kokku kuhjavaid hiinlasi, mitmetuhande kohalised parklad olid suvalisel maikuu neljapäeval puupüsti täis ja shuttle-bussid muudkui vurasid erinevate vaatepunktide vahel. Nagu ma ära nägin, on Grand Canyoni kogemus täiesti võimalik kätte saada viigipükstes ja lipsuga: astud aga autost välja, istud tasuta bussile, ja muudkui aga hüppad peatustes välja, et jälle veidi selfiestick’i sirutada ja mõnisada klõpsu teha. Rahvuspark number üks – tehtud.
Rahvuspargi mõiste, muide, on USA-s veidi erilisem, kui ma seda enne oma Ameerika-aastaid ette kujutasin, ja minu arvamuse kohaselt üks parimaid ja õnnestunumaid aspekte siinsest kultuurist ja vaatamisväärsustest. Ehk olete kuulnud Yellowstone’ist, Yosemite’ist, Denalist – need on kõik osa suurest rahvusparkide süsteemist, millele rakendub täiesti omaette seadustik, ja kuhu kuulub sadu parke, millest enamik laiub tuhandetel ja tuhandetel hektaritel puutumata maal. Ühest küljest tundub kogu see asi väga kommertslik ja ameerikalikult ärile orienteeritud – et maksad pileti, sõidad autoga parki sisse, ostad putkadest burgerit ja suveniirinänni. Teisalt on aga kogu süsteem ikkagi disainitud nii, et inimene saaks maksimaalse looduselamuse ning oleks võimeline kõiki neid imelisi paiku nägema ja kogema (sest ameeriklased käivad tõesti üllatavalt palju looduses), samas kui looduskeskkond ise on säilitatud nii hästi kui võimalik, sest tänu tohutule regulatsioonile võid sa oma autoga tõesti sõita ainult sellel ühel teel ja oma burksi osta sellest ühest putkast – ning ülejäänud maastik on kaitse all ja säilib, nagu ta tuhandeid aastaid on eksisteerinud.
Park number kaks oli meie jaoks Bryce Canyon. Kirjas on midagi raske selle kohta öelda – vaadake pilte. Mastaabid jäävad Suure Kanjoni omadest kaugelt maha, aga kivimoodustiste (hoodoo’de) värvid ja kuju tegid need vaated minu jaoks isegi nauditavamaks, kui natuke hoomamatuks jääv Grand Canyon.
Park number kaks oli meie jaoks Bryce Canyon. Kirjas on midagi raske selle kohta öelda – vaadake pilte. Mastaabid jäävad Suure Kanjoni omadest kaugelt maha, aga kivimoodustiste (hoodoo’de) värvid ja kuju tegid need vaated minu jaoks isegi nauditavamaks, kui natuke hoomamatuks jääv Grand Canyon.
Meie reisil panin lootused sellele, et sõitmine ei saa meile olema lihtsalt viis punktist punkti liikuda, vaid vaatamisväärsus ja turismitegevus omaette. Ma arvan, et see sai saavutatud. Kui küsisin emalt, mis teda USA juures tolle hetkeni kõige rohkem oli üllatanud (oodates kuulda vastuseks Walmart’i-kultuurišokki või ameeriklaste suhtlusstiili või seda kurikuulsat toitu), ütles ta, et ilmselt tühjus. See tohutu avarus ja täielikult asustamata-kasutamata maad, mis laiuvad sinu ümber tuhandete kilomeetrite viisi, kui liigud ringi USA läänepooles (jah, idas on lood veidi teised). Tõsi ta on, et keskmise eurooplase kujutelm Ameerikast, sealhulgas minu enda oma enne üle ookeani kolimist, on ikka pilvelõhkujad ja laiuvad linnad ja ehk ka kiirteed seal vahel. Tegelikkus on midagi muud. Ameerika lääs on kõrb. Nagu mu ema ütles – ta teadis eelnevalt New Mexicot kõrbeosariik olevat, aga et see liiv ja kaktused ja tühermaa ulatub edasi ja edasi, ümbritseb Las Vegast ja jõuab Californiani – mida meie ju ikka palmipuude ja sillerdava surfirannana kujutame – oli midagi, mida ta ei oodanud.
Park number kolm: Zion Canyon. Minu suurim elamus sellest (pindlalalt näiteks üle kahe korra Saaremaad ületavast) rahvuspargist oli vaat et sissesõit. Pärast piletiputkat oli keskuse ja telklateni veel 20 km sõitu – aga oh millised 20 km! Peaaegu kogu tee kulges sadade meetrite kõrguste kaljuseinte vahel, pidevalt mööda serpentiini allapoole laskudes, meie autot aina enam täitvas pidurite kärsalõhnas. Saabusime just hämaruse saabudes, mis tegi asja veel kaks korda müstilisemaks. Kõrgeima kaljunuki kohale tõusis särav tohutu täiskuu. Viimasest sai meie parim sõber, kui kaljuseinte vaheliselt inimtühjalt teelt “full”-silti kandvale kämpinguplatsile jõudsime ja sadade telkide vahel endale nurgakest otsisime. Nagu selgub, on paljud telklad juba kolm kuud varem viimse lapini ära broneeritud – sellises mõõdus on USA-s matkamis- ja vabaõhuaktivism.
Jah, paksude ja laiskade paljusus ei ole müüt, aga – vabandust, kui korduvalt kõlan – USA on kontrastide maa. Nagu nii mõneski keskosariigis võivad šokki tekitada ülekaaluliste (rasvunud) inimeste ülekaal tänavapildis ja õõvastavas ulatuses värvilise suhkru-soola-rasvaga täidetud poeriiulid, saab samaväärset üllatust kogeda looduses käies ja inimeste huvialade kohta rohkem teada saades. Ameeriklased on aktiivsed. Olen jõudnud tõdemuseni, et lihtsalt ajalooliselt paremal järjel elamine (teatud osa populatsiooni jaoks, muidugi) tähendab, et keskmisel elanikul jätkub palju rohkem aega (ja vaba raha) hobidele, sealjuures nii igasuguse kunstilise ja kultuurilise taidluse kui ka hästi suurel määral vabaõhutegevuste jaoks. Kuna tegemist on siiski tarbimisühiskonnaga, on keskklassi perede garaažid enamasti täiedetud suuskade-lumelaudade, jalgrataste, golfikeppide ja reketite, telkimisvarustuse, surfilaudade ja muu nänniga, mida mõnel suvel ikka vaja on läinud või ehk tulevikus võib minna. Eestlase jaoks täiesti kauge asjana on levinud RV – recreational vehicle ehk matkabuss – kultuur. Hinnanguliselt iga 12. kodu omab vähemalt ühte sellist masinat, ja ainuüksi RV tööstus hoiab palgal veerand miljonit ameeriklast (RVIA andmed). Selline populaarsus on eelkõige kantud nö beebibuumerite põlvkonna poolt, kes praegu jõudmas oma 50ndatesse, nautimas aktiivselt vaba raha ning Ameerikas tohutu teedevõrgu ja odava bensiini näol ülimugavaks tehtud sõitmist. Seda oli näha. Nii kõik külastatud pargid kui nende vahele jäävad, mööda kõrbe, mägesid ja orge kulgevad teed olid puupüsti täis, ning üllatavalt hästi olid esindatud just vanemate põlvkondade inimesed – need, keda eestlased on harjunud ainult oma koduses peenramaa keskkonnas ette kujutama.
Jah, paksude ja laiskade paljusus ei ole müüt, aga – vabandust, kui korduvalt kõlan – USA on kontrastide maa. Nagu nii mõneski keskosariigis võivad šokki tekitada ülekaaluliste (rasvunud) inimeste ülekaal tänavapildis ja õõvastavas ulatuses värvilise suhkru-soola-rasvaga täidetud poeriiulid, saab samaväärset üllatust kogeda looduses käies ja inimeste huvialade kohta rohkem teada saades. Ameeriklased on aktiivsed. Olen jõudnud tõdemuseni, et lihtsalt ajalooliselt paremal järjel elamine (teatud osa populatsiooni jaoks, muidugi) tähendab, et keskmisel elanikul jätkub palju rohkem aega (ja vaba raha) hobidele, sealjuures nii igasuguse kunstilise ja kultuurilise taidluse kui ka hästi suurel määral vabaõhutegevuste jaoks. Kuna tegemist on siiski tarbimisühiskonnaga, on keskklassi perede garaažid enamasti täiedetud suuskade-lumelaudade, jalgrataste, golfikeppide ja reketite, telkimisvarustuse, surfilaudade ja muu nänniga, mida mõnel suvel ikka vaja on läinud või ehk tulevikus võib minna. Eestlase jaoks täiesti kauge asjana on levinud RV – recreational vehicle ehk matkabuss – kultuur. Hinnanguliselt iga 12. kodu omab vähemalt ühte sellist masinat, ja ainuüksi RV tööstus hoiab palgal veerand miljonit ameeriklast (RVIA andmed). Selline populaarsus on eelkõige kantud nö beebibuumerite põlvkonna poolt, kes praegu jõudmas oma 50ndatesse, nautimas aktiivselt vaba raha ning Ameerikas tohutu teedevõrgu ja odava bensiini näol ülimugavaks tehtud sõitmist. Seda oli näha. Nii kõik külastatud pargid kui nende vahele jäävad, mööda kõrbe, mägesid ja orge kulgevad teed olid puupüsti täis, ning üllatavalt hästi olid esindatud just vanemate põlvkondade inimesed – need, keda eestlased on harjunud ainult oma koduses peenramaa keskkonnas ette kujutama.
Kontrastide maal kulges meiegi tee kontrastide võtmes: järgmine peatus Las Vegas. Majesteetlikest looduse suurvormidest ülevoolavatesse linnatuledesse ja ööelu paradiisi. Olgem ausad, Tambetid ei ole just Vegase-tüüpi inimesed, ja arvasin minagi, et ühest korrast paar aastat tagasi seal mulle aitas, aga võta näpust, elamuse saime me kõik. Seda hoolimata asjaolust, et oli ju meil ometi seltskonnas 16-aastane Kärt, kel veel isegi alkoholiostul kõrvalviibimisest on viis aastat puudu (sest, jah, USA-s küsitakse ka igalt kaasostlejalt dokumenti ning siidriostu vanus on seal teatavasti 21 – erinevalt relvast, mida juba 18-aastaselt supermarketisse omandama võib minna). Las Vegases on lihtsalt niivõrd palju toimumas, niivõrd ekstravagantseid ja pilkupüüdvaid inimkujusid, keda jälgida, nii tohutult kitši ja sädelust ja kulda ja karda ja eestlase praktilisele meelele hoomamatult kulutatud dollareid. (Inim)loomaaias käik kõige otsesemas mõttes.
Edasi jäi teele juhuslikult leitud (nii minu teeplaneerimine toimus, jooksvalt) Calico Ghost Town, otse nagu õigest ameerika vesternist – või siis “Väike maja preerias” sarjast, nagu Kärt ja ema teadsid öelda. Seejärel vahetusid kõrbemaastikud märkamatult lõputute (ilma mingi liialduseta) puuviljaaedadega, ja olimegi Californias – USA lipuosariigis, mis kõiksugu rahandusnäitajate alusel oleks eraldiseisva riigina üks maailma suurimaid majandusi, samas kui maapiirkondade reaalsus on endiselt (ja taaskord enamus välismaailmale tajumatult) lõputu põllumajandus ja dokumenteerimata hulkades immigranttööjõudu. Peaaegu ühele kolmandikule California elanikkonnast on emakeeleks hispaania keel, hinnanguliselt 7.3% elanikkonnast viibib riigis illegaalselt (Wikipedia), ja ainuüksi näiteks 2005. aastal vahistasid USA võimud 1.1 miljonit ebaseaduslikku piiriületajat (Bloomberg). Enamus neist Kesk-Ameerikast tulevatest migrantidest leiab tööd põllumajanduses: ei ole sugugi liialdus öelda, et California varustab toiduga kogu Ameerika Ühendriike, tootes sealjuures näiteks 95% riigi avokaadodest, aga ka ülekaalukalt suurima osa enamikust teistest puuviljadest viinamarjadest kuni sidruniteni, ning näiteks mandlite puhul üle 80% kogu planeedi toodangust.
Meie leidsime puuviljasalude ja trööstitute mehhiko linnade vahel oma tee ookeanini, San Simeoni. Sealt edasi liikusime vahest USA kuulsaimal teelõigul, Highway 1-l. Tee kulgeb, ühel pool meri ja teisal metsik maastik, sadu kilomeetreid mööda rannikut, olles kiirteedega harjunud ameeriklastele nii äraütlemata eksklusiivne oma kitsuse ja kurvilisusega. Kuulsaimal, 91 miilisel lõigul näiteks on vaid kolm tankimisvõimalust, kus igas bensiin maksab täpselt 4 korda rohkem kui Albuquerque’s – nii hästi on siin turiste võimalik nöörida. Santa Cruzi linn lõigu lõpus jällegi hakkas juba sarnanema sellele üldteada Californiale – valge rand, laisad surfajad, õhus hõljuv kanepihõng.
Meie leidsime puuviljasalude ja trööstitute mehhiko linnade vahel oma tee ookeanini, San Simeoni. Sealt edasi liikusime vahest USA kuulsaimal teelõigul, Highway 1-l. Tee kulgeb, ühel pool meri ja teisal metsik maastik, sadu kilomeetreid mööda rannikut, olles kiirteedega harjunud ameeriklastele nii äraütlemata eksklusiivne oma kitsuse ja kurvilisusega. Kuulsaimal, 91 miilisel lõigul näiteks on vaid kolm tankimisvõimalust, kus igas bensiin maksab täpselt 4 korda rohkem kui Albuquerque’s – nii hästi on siin turiste võimalik nöörida. Santa Cruzi linn lõigu lõpus jällegi hakkas juba sarnanema sellele üldteada Californiale – valge rand, laisad surfajad, õhus hõljuv kanepihõng.
Olime plaaninud ka viimase öö enne San Franciscot telgis veeta, nagu me matkasellid varemalt olime teinud – tõsi, Las Vegases kasutasime AirBnb võlusid ja leidsime toa kolmele nii umbes 5 korda odavamalt kui keskmises hotellis –, aga läks veidi teisiti. Saime ühendust sugulase Tiinaga, kes juhtub olema arvutigeenius ja töötama Silicon Valley’s Facebookis. Lisaks geeniuse staatusele on ta veel lahke ka, ning võimaldas meile täismahus tuuri Facebooki peakontoris endas. Nii et too hommik möödus märja telgi kokkupakkimise asemel hoopis nii muuseas Zuckerbergi kontorit väisates, kuuekohalisi palganumbreid teenivate programmeerijatega koos einestades ja katusepargis jalutades – jah, peakontori otsa kõrgustesse on rajatud täismõõdus park, kõrgete puude, jälgradade, kiviktaimlate ja piknikukohtadega. Seda lisaks massööri, hambaarsti, eratreeneri jm teenustele, mis näoraamatu töötajatele igapäevaselt kontorist lahkumata kättesaadavad on. Oli mul siis vaja mitte informaatikat õppima minna!
Olime plaaninud ka viimase öö enne San Franciscot telgis veeta, nagu me matkasellid varemalt olime teinud – tõsi, Las Vegases kasutasime AirBnb võlusid ja leidsime toa kolmele nii umbes 5 korda odavamalt kui keskmises hotellis –, aga läks veidi teisiti. Saime ühendust sugulase Tiinaga, kes juhtub olema arvutigeenius ja töötama Silicon Valley’s Facebookis. Lisaks geeniuse staatusele on ta veel lahke ka, ning võimaldas meile täismahus tuuri Facebooki peakontoris endas. Nii et too hommik möödus märja telgi kokkupakkimise asemel hoopis nii muuseas Zuckerbergi kontorit väisates, kuuekohalisi palganumbreid teenivate programmeerijatega koos einestades ja katusepargis jalutades – jah, peakontori otsa kõrgustesse on rajatud täismõõdus park, kõrgete puude, jälgradade, kiviktaimlate ja piknikukohtadega. Seda lisaks massööri, hambaarsti, eratreeneri jm teenustele, mis näoraamatu töötajatele igapäevaselt kontorist lahkumata kättesaadavad on. Oli mul siis vaja mitte informaatikat õppima minna!
Tambetite naispere teekonnal oligi jäänud vaid lõppvaatus: San Francisco. Viimane oli, nagu ta peab: hipid ja cable car’id, mägised (püstloodis) tänavad ja hordides jaapani turistid, särav Golden Gate ja kuulsad viktoriaanlikud majad. Minu jaoks oli aeg jätta nägemist oma kahe imelise reisikaaslase ja perekondliku ajaga, otsida üles sõbranna Anna ja võtta ette teekond tagastamaks meie reisiauto jällegi Albuquerque’s – USA-s on nimelt vägagi võimalik auto tagastada uues asukohas, see aga nõuab näiteks meie juhtumi puhul 600 lisaeurot. Minu kokkuhoidlik hing sellise naljaga nõustuda ei suutnud, niisiis oli vaja plaani B, mis tähendaski Anna kaasamist ja üheskoos taaskord selle 2000 km ette võtmist.
Tambetite naispere teekonnal oligi jäänud vaid lõppvaatus: San Francisco. Viimane oli, nagu ta peab: hipid ja cable car’id, mägised (püstloodis) tänavad ja hordides jaapani turistid, särav Golden Gate ja kuulsad viktoriaanlikud majad. Minu jaoks oli aeg jätta nägemist oma kahe imelise reisikaaslase ja perekondliku ajaga, otsida üles sõbranna Anna ja võtta ette teekond tagastamaks meie reisiauto jällegi Albuquerque’s – USA-s on nimelt vägagi võimalik auto tagastada uues asukohas, see aga nõuab näiteks meie juhtumi puhul 600 lisaeurot. Minu kokkuhoidlik hing sellise naljaga nõustuda ei suutnud, niisiis oli vaja plaani B, mis tähendaski Anna kaasamist ja üheskoos taaskord selle 2000 km ette võtmist.
Suuremaid peatusi tegime kaks: Yosemite’i rahvuspark, minu neljas park sel teekonnal, ja Havasu City rand. Yosemite on ameeriklastele erilise tähendusega, kuna omab kõige esimese pargi tiitlid kogu selles varem mainitud rahvusparkide süsteemis. Kuulus on ta veel oma karude poolest. Kõik pargi 1450 (!) telkimiskohta, mis muide juhtusid ka täis olema, on varustatud suure metallkastiga, nn Bear Box’iga, kuhu viimne kui üks matkaja peab lukustama iga viimse kui toidupala, mida omab – kui unustad oma müslibatooni ööseks autosse, on selle eest võimalik trahvi saada. Mis puutub loodusesse enesesse, siis saime taakord tõdeda, et jube tore oleks tagasi tulla 50-aastaselt oma RV-d ja palju vaba aega omades – et nii umbes nädala jagu pargi sadadel ja sadadel kilomeetritel matkaradadel aega veeta ja selle päris võlu tunda saada.
Anna juuksevärv ei ole küll nii hele kui minu oma, kuid meie kolmepäevane autosõit kulges nii mõneski mõttes kaks-blondi-kiirteel tähe all. Küll ei osanud me bensiinipaaki täita, küll sai meil küte hoopistükkis otsa, suutsime saada ka politsei poolt peatatud kiiruseületamise eest, ja rammida ühel parkimisplatsil ära oma säravvalge rendiauto. Viimaks oli koduni jäänud 70 km ja tund aega mitte saamaks trahvitud hilise tagastamise eest. Tundus, et see on võimalik, tehtav, et me suudame seda – jõuda tagasi ilma autot ja iseendid päris maha kandmata.
Kuni Anna rooli tagant teatab: “Küll need New Mexico tuuled on ikka tugevad”, ja kurdab halva juhitavuse üle. Palusin tal kinni pidada, astusin õue, ja oligi nii – viibisime kottpimedal I-40’l, ühel USA suurimal kiirteel, keset inimtühja kõrbe, ja meie tagarehv tühjenes poole minuti jooksul täielikult. Samal ajal kui mina üritasin paaniliselt mõelda, kuhu helistada, otsustas Anna, et sõidab exit’isse ja edasi veel ka – musta tühjusesse. Ja kui ma ütlen, et New Mexico on tühi, siis ma tõesti mõtlen seda. Lihtsalt ongi pime kõrb. Olin ikka veel telefoni otsas, kui järsku näen enda ees tualetisuurust savist putkat kiirgava “open”-sildiga, ning järgmisel hetkel on auto ümber hulk indiaanlasi. Üks keskealine naisterahvas haarab pagaasnikust varurehvi, kamandab oma väikesed lapsed appi ja 10 minuti pärast on töö tehtud, kogu punt Laguna hõimu – nii tuli välja – esindajaid terve see aeg meie ümber pimeduses sagides ja uudishimulikke küsimusi küsides. Selgus, et putka on Laguna hõimu pagarikoda, mis seletas kogu kõrbe täitvat magusat värske leiva lõhna, nii et lõpetuseks saime veel auto sooja leiba täis ja panime Albuquerque poole ajama. Rendifirma töötaja juhtus olema tuttav – nii et tunniajane hilinemine sai ka kinni mätsitud. Ning siis järgnevad kaks päeva ootasin ma värisedes arvet kogu selle jama eest, mis me tee peal autoga korda olime saatnud – aga viimast ei tulnud. Õnneks oli mu ema olnud märksa targem kui mina, ning “kellel seda kindlustust ikka vaja läheb” suhtumise asemel võtnud korraliku täispaketi – sealhulgas näiteks lisatasud alla 25-aastase juhi eest (Anna), mida USA-s alati maksta tuleb, ja mille kohta mina olin öelnud, et see 25 dollarit päevas on küll täiesti mõttetu kulutus. Jumal tänatud tarkade emade eest!
Ja jumal tänatud Ameerika lõputute teede ja võimsate vaadete eest. God bless America, eks ole. Järgmise korrani!
MAAILMA KIIREIMAD NAISED
Kes veidi rohkem USA jooksumaailmal - või siis lihtsalt minu tegemistel - silma peal hoiab, on ehk märganud, et University of New Mexico krossijooksu naiskond on sel hooajal sõna otseses mõttes tähelepanu tulipunktis olnud. Flotrack, siinne jooksumeedia gigant, avaldas meie tiimist just kaheosalise (!) dokumentaalfilmi. USA kergejõustikutreenerite assotsiatsioon USTFCCCA on Lobo naised nüüd juba mitu nädalat järjest ülekaalukalt riikliku meistritiitli omanikuks ennustanud. Sama tegi Saucony Flo50 prognoos, nagu ka mitmed indivudaalvõistlejate järjestused. Sotsiaalmeedias levivad pildid nagu see siin allpool ja üleüldse on elevust oi-oi kui palju.
Kas on ka põhjust?
Jah, põhjust on, ja korralikult. Viimasel hetkel enne kooli algust otsustas meie UNM-i üle suunduda Courtney, kes kuulub naiste takistusjooksus USA parimate hulka, ja oli juba selleks kevadeks olümpianormi 15 (!) sekundiga täitnud. Maakeeli tähendab see väga kiiret tüdrukut. Juba varasemalt oli end meie ridadesse lubanud Rhona, mitmekordne Euroopa meister ja selleaastasel krossijooksu MM-il euroopa naistest (mitte noortest!) kolmas. Maakeeli: samuti väga-väga kiire tüdruk. Eelnevalt kuulusid UNM-i nimekirja juba Alice ja Calli, kes muuhulgas suudavad mõlemad joosta näiteks 5000m alla 15:45 - kui palju selliseid naisi te teate?
Kokku on tiimis 9 uut tüdrukut - mida on väga palju. Kultuurilise esindatuse poole pealt jätkame vanal lainel: meie britimeelsus on nii selge, et näiteks üks uutest tüdrukutest, kes tiitlivõistlustel Šveiti esindab, on tegelikult siiski - üllatus-üllatus - inglane. Nagu eelnevalt veidi seletanud olen, on krossijooksu süsteem Ameerikas selline, et kõik jooksevad võistkonna eest, ja toovad oma kohtadega sellele punkte, kusjuures enamus võistlustel saab joosta 7 tüdrukut, kellest 5 punktid nö skoorivad, lähevad arvesse. Kõik sügise jooksul toimuvad stardid viivad samm-sammult välja USA riiklike krossijooksu meistrivõistlusteni novembri lõpus. See oli eelmisel aastal see võistlus, mida loen siiani oma elu võib-olla et parimaks päevaks: olles olnud terve sügise vigastatud, üksinda iga päev pea 3 tundi rattal, basseinis ja rullsuuskadel treenides, otsustas mu treener mingi ime läbi 2 tundi enne starti mind meie 7 naise hulgas siiski rajale lasta, ning mul õnnestus joosta end viimaseks, 5ndaks skoorijaks UNM-i naiskonnas, mis kokkuvõttes saavutas 1 punktise eduga III koha kogu Ameerika Ühendriikides. Oh, jah, sellist päeva sa juba ei unusta, uskuge mind.
Sel aastal on lood veidi teised. Neile seitsmele kohale - mitte ainult riiklikel, vaid igal tuleval võistlusel kandideerib oi-oi kui mitu tüdrukut. Kui ma augustis tagasi Albuquerque'sse naasin, tahtsin esimese hooga kohe püssi põõsasse visata - niivõrd kohutas mind ära meie treeningutel toimuv. Tüdrukud on niivõrd kiired. Kui see kellelegi midagi ütleb, siis viimasel reedesel tempojooksul lõpetas esimene grupp oma 10 km-se jooksu keskmise kiirusega kuskil 3:30 km kohta - selline tavaline tempokas. Mõni tüdruk jookseb igapäevaselt veerandsada kilomeetrit, mõni toitub ainult puu- ja juurviljast, igasugu karaktereid on siin ümberringi. Mis peamine: kõik võtavad jooksu väga tõsiselt, kõik tahavad saada paremaks kui kunagi varem, ja - kõik tõesti on väga kiired.
Ja mina? Mina olen hetkel veel päris kaugel kiire olemisest. Lõpetasin hooaja teistest kaks kuud hiljem, ja võtsin seejärel juulis aja täitsa maha - kui mäletate, mis seisus ma tookord olin, siis teate, miks. Nagu ütlesin, tuli New Mexicosse naastes omamoodi päris meeleheide peale. Ole sa kuitahes heas konditsioonis, naiskond, mille kohta mu treener tegi avalduse "Heleene, kas sa mõistad, et treenid hetkel tõenäoliselt kiireima grupi alla 23-aastaste naistega maailmas?" lihtsalt paneb asjad uute perspektiivi. (Nojah, ta on ka kuulus oma väikeste liialduste pooltest.)
Siinkohal jõuan ma lõpuks väga olulise aspektini: kuigi kari õelaid, kaklevaid tüdrukuid sobiks ilmselt hästi sellise eduka naiskonna prototüübiga kokku, on asi sellest päris kaugel. Võrreldes oma kahe esimese aastaga siin võin öelda, et tiim ei ole veel kunagi nii kokkukuuluv ja sotsiaalselt aktiivne olnud. Vabaajategevused toimusid varemalt ikka oma paari semu seltsis - nüüd aga on meil tüdrukutega pidevalt mingid väljasõidud ja kohvitamised ja toidupoetuurid ja filmiõhtud - nagu päris ameerika ülikoolifilmis. Eks see suur ühine eesmärk, riiklik karikas, mis vaja koju tuua, liidab iseenesestmõistetavalt. Ja samas on teada, et väga kaua see nii jätkuda ei saa, võistluspinged hakkavad ühel hetkel paratamult sisse imbuma. Tüdrukud tegid eelmisel nädalavahetusel Notre Dame'is esimese stardi (meeskondlik võit oli üüüülekaalukas), ja nüüd kestab võistluskarusell peatumatult novembri lõpuni. Iseasi, kes võistleb, kes mitte. Minul isiklikult on hirm veidi nahas - nii hirmasti tahaks rajale ju, kõik aga ei mahu.
Oma peas olen vähemalt selle selgeks mõelnud, et ainus, mis ma hetkel teha saan, on keskenduda enda treeningule, teha oma parim, mis suudan, ja võtta sellest parim, mis võimalik. Teiste tüdrukute isiklike rekordite ja üle mõistuste lõiguaegade vahtimine ei tee mind ei kiiremaks ega õnnelikumaks, nii et sellel tuleb minna lasta. Kui sellest hooajast ka muud välja ei tule, siis pagan, tegelikult saab ju ühel päeval uhke olema olümpiamänge vaadata, rida tuttavaid nägusid stardijoonel näha ja oma headele ülikooliaegsetele semudele pöidlad pihku suruda. Maailma kiireimad naised!
GRUUSIA 2015
Kerly, Tannu, Pierre’i ja minu Gruusia reisist oleks kirjutada oi-oi kui palju. Või mis Gruusia - viimasel päeval sai käidud isegi korralikul Ukraina pidusöögil ja Kiievi linnaekskursioonil, nii lahkete inimestega viis teekond meid kokku. Detailsemad ja isiklikumad lood jäägu seekord aga endale meenutada, siin kohal avaldan ajaleht Sakalas ilmunud reisikirja, mille kirjutasin eelkõige mõeldes neile, kel ehk endal tulevikus soov Gruusiat näha-kogeda. Minge, muidugi!
Olematu hinnaga olematul teel ehk Mida võiks teada Gruusiast?
Sakala
1. august 2015
Minu sellesuvisel Gruusiasse sõidul oli kolm ajendit: sealsed mäed, köök ja vein. Reisi planeerimine jäi küllaltki väheseks, see-eest jõudsin läbi lugeda omajagu internetis leiduvaid turistide muljeid ja reisikirjeldusi, nii et ootused olid seatud – ja sealjuures üldse mitte madalad.
Kõik loetu küll meie silmis paika ei pidanud, aga tunnistada tuleb, et seda, mis ainult Gruusiale iseloomulik on ja mida kusagil mujal maailmas ei leidu, tõepoolest seal näha saab. Meie neljane reisiseltskond nõustub igati kõigi nende eestlaste ja sealhulgas viljandlastega, kes olid leidnud tee Kaukasuse mäestikku juba enne meid ja naasnud sealt positiivsete muljetega.
Liikluskultuurielamusi
See, mis juba enne reisi kristallselgeks sai, oli Gruusia liikluse hullumeelsus, ja ometi valmistas just seesamune suurima šoki. Liiklus on tõesti hullumeelne. Esiteks maanteed – neid on seal laias laastus täpselt üks, pealinnast Thbilisist Musta mere kuurorti Bathumisse kulgev 350-kilomeetrine magistraal.
Peaaegu kõik ülejäänud teed tõstavad oma olematu kvaliteediga täiesti uude valgusse meie Tallinna–Tartu maantee, nagu ka eestlaste sõiduoskused ja -stiili. Gruusia juhtide manöövrid vonklevatel mägiteedel, kus poolte kurvide taga on teed ületamas lehmakari ja poolte taga lihtsalt mõni pudulojus karvagi liigutamata asfaldil magamas, sundisid mind nii mõnigi kord hirmust silmi kinni pigistama ja mõttes elu eest paluma.
Lisaks löövad autojuhid grusiinidele omases paduusklikus vaimus igast tee ääres olevast pühakojast möödudes risti ette, olgu siis teel parajasti kits või käimas möödasõit, mis tõtt-öelda on käimas kogu aeg, sest Gruusias tähendab kaherealine tee ikka vähemalt nelja rida.
Aga kõigist kihutamistest ja manöövritest hoolimata oli šokeerivaim siiski sõidu hind – seda peaaegu ei olnudki. Meie pikim ots taksoga oli Thbilisist David Gareja kloostrisse Aserbaidžaani piiri äärde, mis tähendas üle nelja tunni sõitu autot hävitaval teel ning taksojuhile kahte tundi ooteaega, kui meie pühakoja ümber ringi matkasime. Kogumaksumus: 100 lari ehk 46 eurot ja seda ilma igasuguse tingimiseta, mis tavaliselt Gruusias hinda korralikult alandada aitab.
Liinibusside asemel on kasutusel maršrutkad. Need on minibussid, mis väljuvad igale poole, igal kellaajal ja sõit nendega ei maksa peaaegu mitte midagi – meie poolteisetunnise sõidu hind veinipiirkonda Kahhethisse oli näiteks alla kolme euro.
Sealjuures tuleb aga arvestada maršrutkasõidu kuldreegliga: kui sa arvad, et masin on puupüsti täis, oota veel viie peatuse jagu – bussi täisolekust võib ehk rääkida alles siis, kui peaaegu iga reisija peab oma istet kellegagi jagama ning sõiduki mootor igal teisel mäkketõusul välja surra ähvardab.
Eesti arm ei roosteta
Lisaks poolmuidu saadud takso- ja maršrutkasõidule otsustasime proovida veel kolmandat võimalust, hääletamist. Selgus, et kohalike seas see viis eriti levinud ei ole, aga samas on ju sealse hämmastava liikluskultuuri kõrval laialt tuntud teinegi tähtis fakt grusiinide kohta – nende külalislahkus. Külaline-on-kuningas-suhtumine viib seal sageli palju kaugemale kui teelise auto peale korjamine – meie jaoks lõppes kõige edukam hääletamine öömajale jäämise ja kohalike seltsis pidutsemisega autojuhi kodukülas.
Teisel korral olime end juba mõttes kiruma hakanud meid peale korjanud grusiini enesetapjaliku sõidustiili ja meile arusaamatu vene keele (mida enamik sealsetest elanikest siiski kõneleb) pärast, kui autojuht ühe sugulase – Gruusias näivad nad seda tegelikult kõik olevat – hoovi keeras, kus kanti meie jaoks lauale värskelt ahjust võetud hatšapuri (juustuga täidetud gruusia leib) ja kuum kohv ning päriti muidugi ehtgruusialikult, kas meil veini-viina soovi ka on.
Paljud siin Eestimaal on kindlasti kuulnud, kuidas just meie rahva suhtes olevat grusiinlaste külalislahkus eriti suur ja soe. Selle reisi jooksul eestlus meile ühtegi tohutut privileegi ei andnud, aga sõbraliku naeratuse tõi kohalike näole siiski peaaegu alati. Ehtsaima kogemuse saime kord kahekesi mööda inimtühje Kaukasuse nõlvu matkates, kui nägime järsku vasakul üksikut hütikest ja paremal meie poole lonkavat musta riietatud vana ühesilmalist karjust. Mees oli ärritunud ja üritas kätega vehkides meile midagi selgeks teha.
Minu vene keel oli tol hetkel mind hüljanud, kuid viimaks suutsin tema jutust eristada küsimuse meie päritolu kohta. Minu vastuse peale läks mehe pilk äkitselt selgeks, helge naeratuse saatel mühatas ta «horošije ljudi» ja koperdas mööda rohumaad minema. Hiljem muide olevat teine pool meie seltskonnast sama meest kohanud ja siis selgus, et ta isegi ei tea, kus Eesti asub, vaid on lihtsalt kusagilt saadud teabe põhjal meist heal arvamusel.
Vihmametsast kõrbesse
Nagu öeldud, oli minu ootus Gruusiasse jõudes näha mägesid. Mida ma ei oodanud, olid kõrb, vihmamets ja lõputu liivarand – esindatud on loodustsoonid kõrgmäestikust subtroopikani, vahele kõnnumaid, soid, viljakaid põlde ja metsi. Reisi alustasime Gruusia külaelu kogemisega kohalikus talus 5043 meetri kõrguse Kazbeki mäe jalamil kohe Vene piiri ääres.
Lumise mäetipu all laiuvad, lehmi ja lambaid täis tipitud rohused nõlvad on küll lääne turistide poolt leitud-vallutatud, kuid kohalike eluolu kulgeb ikka vanas, Euroopa mõistes mahajäänud rütmis. Meie aitasime sealsel 84-aastasel vanaemal labida-kõplaga kartuleid mullata ja vesivärvipintsliga aeda võõbata – tööd, mis paremate vahenditega kordi kiiremini tehtud oleksid saanud, kuid Gruusias tundus olevat tavapärane tegevus.
Järgmise mägede-kogemusena lootsime jõuda Svaneetiasse, Elbruse lähedusse; piirkonda, mis rahvasuus omandanud müütilis-ohtlikku kuvandi ja kuhu iga masinaga ligi ei saagi. Saatusel olid teised plaanid: hääletades saime ühe kohalikuga poolsada kilomeetrit mägedesse sisse sõidetud, ajaliselt aga võttis kaardi peal “riikliku teena” kvalifitseeritud, kuid tegelikkuses endast kõike muud kui teed kujutav lõik üle kolme tunni. Ümbritsev loodus aga pakkus lopsakate vihmametsade ja metsikute jõgedega sama palju hämmastust – olime ju arvanud end suusakeskusesse teel olevat. Mehe pisikeses äralõigatud kodukülas meie teekond aga lõppeski, sest selgus, et viimased 100 km Svaneetiasse on isegi Gruusia mõistes pea läbimatud, ning juba oli kohalik külarahvas jõudnud külalislahkelt tšatša-pudeli lauale tuua.
Tšatšast ja turust
Tšatša on grusiinide viinamarjaviin, mis minu jaoks tähendab kange joogi asemel siiski pigem tervet osa nende kultuurist. Seda tasub enne küllaminekut teada: kui võõrustaja juba pitsid täis valab, siis ei tule kõne allagi öelda ei. Kord üritasime hommikuse rongiga kell 7.20 Thbilisi saabudes turult arbuusi osta (mis muide tundub olevat tarbimise tiheduselt grusiinidele sama mis eestlastele kartul), müüjad aga suutsid meile lärmakalt selgeks teha, et see on võimalik alles pärast klaasi tühjendamist – enne ikka tšatša ja siis arbuus.
Turg ja grusiinide ostu-müügikultuur on üldse omaette nähtus, ja millegi müük on sellel maal käimas igal pool ja kogu aeg. Mingil põhjusel müüvad kõik alati ühte ja sama asja: kui maantee ääres pakub üks mees värsket leiba, teevad seda ka järgmised sada naabrit. Kui keegi kaupleb võrkkiikedega, võib oodata järgmise kahe kilomeetri jagu võrkkiikesid. Turul on põhiartiklid nööri otsa pistetud ja viinamarjasiirupisse kastetud pähklid (nii-öelda Gruusia Snickers), mitmesugused mahlased puuviljad ja kirjud vürtsid ning Euroopast tulnule üsna ehmataval moel väljapandud lihatooted – täissuuruses sead ja jalgupidi laes rippuvad kanad.
Nagu taksojuhtide puhulgi, tekib tukkuvaid või napsutavaid turumüüjaid vaadates sageli küsimus, kuidas kõik need inimesed ühte ja sama kaupa sandikopikate eest müües endal elu sees hoiavad. Gruusia 300 euro kanti jääva keskmise palga mõju on selgesti nähtav maapiirkondades, kuid Thbilisi südames on kaardid veidi sassi ajanud hiljutisel Saakašvili valitsemisajal kerkinud imeehitised, nagu näiteks Rahusild ja uus politseihoone (korravalvurite majad on kõikjal riigis vägevaimad hooned, olgu ülejäänud küla kas või sõnnikust ehitatud).
Thbilisi vanalinn oma puitpitside, imeliselt nikerdatud rõdude ning pastelsete värvitoonidega on kohatisest kokkuvarisemisohust hoolimata siiski säilitanud romantilise võlu, mis meelitab sinna ka järjest kasvavaid Briti, Saksa ja Ameerika turistide horde.
Läheks jälle
Meie olime arvanud ja arvasime ka reisi jooksul, et kümnest päevast väikeses riigis on meile küll ja küll. Tagantjärele tuleb tunnistada, et peale avastamata jäänud Svanethi on Gruusias veel palju, mida tahaks ja võiks tulevikus näha-kogeda. Viimasel õhtul sattusime pooljuhuslikult Thbilisi folgifestivalile ja tõdesime, et gruusia meestelaul, nagu paljud viljandlased kindlasti teavad, on tõesti miski, mida kuulaks veel ja veel.
Kohalikku veini saime küll rohkesti maitsta, aga ei käinud üheski arvukatest viinamarjaistandustest ja üleüldse tahaks näha kogu seda maad varasügiseses lopsakuses, kui on küpseks saanud kõik, mida praegu valmimas nägime, eesotsas viinamarjade, granaatõunte ja tsitruselistega. Mis puutub Gruusia kööki, siis saime hea ülevaate kohalikust juustul ja puri-leival põhinevast toidukultuurist, aga kindlasti ei ütleks ära veel ühest hatšapurist või mõnest khinkalist, pelmeenilaadsest rahvustoidust.
Nii et põhjust tagasi minna on lausa kuhjaga. Jääb vaid loota, et Gruusia kasvav populaarsus turistide seas ei võta temalt seda miskit erilist, mis meid külla meelitas ja kustumatuid elamusi pakkus.
TUULEPEALSEL MAAL
Tundub, et aeg on paras kvartalikokkuvõteteks. Mis puutub sellesse kõige viimasesse lõppu, siis sõnapaar “tuulepealne maa” tundub mulle päris hästi sobivat kirjeldamaks neid nädalaid.
Mul oli USA-s ilus jooksuhooaeg. Ilus ja pikk – avastart läks kirja täpselt 29. jaanuaril. Nelja kuu jooksul sai võisteldud neljal korral 10000 meetrit, neljal korral 5000 m, kahel korral 3000m. Alla veel jaanuaris mõned suusavõistlused ja finaalina viimased kaks 10k-t ja üks 5k 12 päeva sees. Nende startide hulgas oli Eesti naiste kiireim 5000m sisehallis (16:44), uus U23 rahvusrekord 10000m-s (34:32), ja muidugi isiklikud tippmargid igal alal (3000m hall 9:41; 5000m õues 16:48). Mis kõiksugu numbrite varjus ehk kõige olulisem oli: ma püsisin vigastustevaba, juba alates novembrist, tervelt seitse (seitse!) ilusat kuud. Ma arvan, et kordaläinud hooaja kasti võis mai lõpus linnukese juba täitsa kirja panna.
Eestisse jõudsin 4. juunil. Puhus tugev tuul. Olgu ma kui tahes suur rännusell, see juuni oli mul igati reisi-, töö- ja kõige muu vabaks võetud, eesmärgiks üks – puhata ja treenida; taastuda Tallinna U23 EM-i ajaks sellest monstrumhooajast, ja targalt tegutsedes ehk oma 34:32-st veel veidi maha kärpida. Eestimaa tuultel olid mulle muidugi teistsugused üllatused varuks. Põlvevalu tekkis juba juuni alguses, kuid alguses oli see lihtsalt avaldus pingetest minu IT band’is (illiotibiaalsidemes vist?), lasi mul ilusti joosta ja püsis kontrolli all – kuni treening 15. juunil muutis seisu kõvasti. Valu läks nii tugevaks, et jooksule tuligi mõneks ajaks kriips peale tõmmata, nagu ma juba eelmises postituses jõudsin maailmale kurta. Häda oli lihtsalt selles pisiasjas, et seda “mõnda aega”, mida iganes see ka tõotas tähendada, mul lihtsalt ei olnud. Teate ju küll seda Eestimaa suve möödalendamise omadust. Uskuge mind, kui oodatud-kardetud kuupäevaks on 10. juuli ning põlves istub sees väike sitke valu, siis kukub see suvi veel oi-oi kui kiiresti lendama.
Ma tundsin - ja tunnen - enda keha ees nii tohutuid süümepiinu. Ta vaeseke oli valmis selle hooajaga ühele poole saama 28. mail, pärast USA viimast 10000 meetrit Texase 27 kraadises kuumuses ja pea 90%-lises õhuniiskuses. Raske oli selgitada oma kurnatud lihastele-liigestele, et ei, kullakesed, nüüd algab meil Euroopa hooaeg. Kes nüüd pead vangutades Ameerika-süsteemi ülevõistlemise poole osutab, siis siinkohal tuleb viimase kaitseks öelda, et kui sealne ülikool ikkagi mu hariduse, treenimise ja enam-vähem isegi elamise kinni maksab, siis oleks veidi palju küsida, et ma neile omalt poolt midagi vastu ei anna. Minu üleväsimuse ja tõenäoliselt rohkem isegi ülemõtlemise – olin ju viimased kuud pea sõna otseses mõttes Tallinna EM-i nimel elanud – tulemusena sigines põlvehäda kõrvale teine probleem, unehäired. Kõige hullemal, Kreeka võistkondlikule EM-ile järgnenud nädalal jäi mul 7 päeva jooksul vahele 4 ööd (vahele jäämise all mõtlen ma sõna otseses mõttes ma ei maganud, v.a. üks neist öödest, kui und tuli 2 tundi). Ja ma proovisin kõike, ausalt. Nagu ka põlvega – kuni kapsalehe ümber mässimiseni välja.
Pärast ratas-ujumine-ratas tsüklit lubas põlv esimese 15 minutilise jooksu enam-vähem normaalselt sooritada 30. juunil. Ma tean, kui dramaatiliselt ja ja valuliselt ja sunniviisiliselt kogu see minu teel-euroopakatele-lugu hetkel kõlab, ja eks see viis, kuidas ma 24 tundi päevas ainult sellele suutsin mõelda, kuidas ma iga teine päev pidin loksuma Tartu ja tagasi kasutamaks Alter G masinat või kõige lihtlabasemat basseini ujumiseks, ning kogu muu aja veetma vastutuult ratast nühkides, oli ka dramaatiline, aga – seda on raske kirjeldada, kui hea oli siis taas jälle joosta. Ma tulin koju särades nagu jõulupuu (säramisest rääkides ma kohe pean ära mainima, et niipea kui päike Eestimaal juuni lõpus välja tuli, toimus ka minu põlves oluline paranemine), ja ütlesin emale, et saagu seal Kadriorus mis saab – ma pagana armastan joosta! Lihtsalt armastan!
Mis puutub sellesse samusesse Alter G imemasinasse (mida Sakala ajaleht minust rääkivas artiklis kirjeldas kui kaalu vähendavat aparaati, mispeale minu vänatädi end roheliseks muretses uskudes, et mingi kaadervärk on mu kehast toruga kaalu välja imenud ja tagasi ma seda ei saagi), siis suurim tänu loomulikult Tartu Ülikooli Kliinikumile, et sellist alternatiivvõimalust üldse kasutada sain. Tegelikult Alter G tükki minust muidugi ära ei võta, aga kaalu vähendab see tõesti õhupalli abil, mis alakeha ümber tekitatakse ja mis mind siis vastavalt vajadusele rohkem või vähem maast lahti tõstab. Samas kellel siiani veel masinaga kogemus puudub – ärge laske sellel end liiga elevile ajada. Minul oli 2. juunil viimane korralik Alteri-trenn, 5 seeriat [1000m-500m], lõpuks olid km ajad 3.15-3.25 juures ja kehakaalu protsent koguni 95% - ehk siis põhimõtteliselt nagu maapinnal ju?! Tegelikult nii optimistlik see seis siiski polnud, staadionil oleks 3.20-sed kilomeetrid kindlasti raskemalt tulnud, kui see lennutunne, mis lindil lidudes oli.
Ettevalmistus ettevalmistuseks, 10. juunil olin ma igal juhul Tallinnas kohal, ja tunne oli tegelikult päris hea, kerge. Seda tunnet jätkus paraku täpselt 800 meetriks, ja edasi läks nii, nagu Anu Säärits mulle lahkelt peale võistlust meelde tuletas: kaotust võitjale 4 minutit ja ka eelviimasele üle minuti. Mul on nii väga kahju, et kõik mu eestlased mind just sellel korral nägema pidid, aga muu koha pealt – teate, mul ei ole mitte midagi kahetseda. See oli üks – vabandust väga – kuradima raske võistlus alates teisest ringist, mida lihtsalt ei tohiks juhtuda kui sa oled staadionil eesmärgiga läbida 25 ringi, ja ma ei ole mitte kunagi terves oma elus olnud nii lähedal katkestamisele. Probleem oli selles, et minu kallis Els seisis tagumises kurvis nii kutsuvalt lähedal rajale, et ma olin peaaegu otsustanud just seal oma piinale lõpp teha ja Elsu käte vahele nutma minna, kui hakkasin mõtlema, et tegelikult peaks hoopis tolles kurvis maha tulema, kus Harry mind toetamas oli. Kaalusin ja kaalusin, kuni aju suutis tagasi paika loksuda ja otsustada, et Heleene Tambet, sa ei ole mingi katkestaja. Tulgu või 40 minutit, Euroopa meistrivõistlused oli kõik, millest ma unistasin, ja selle finišijoon lihtsalt tuleb ületada.
Sama päeva hommikul oli mul üks väga ilus hetk. Käisin lõpuks ära Tallinna Teletornis, ja selle 21. korrusel on ka väike Arvo Pärdi nurgake. Nii et seal ma siis lamasin, ümber vaade kogu sellele oma tuulepealsele maale ja kõrvaklappidest tulemas Spiegel Im Spiegel. Ja mis seal salata, silmi tulid mõned pisarad. Mõtlesin, kuidas tegelikult on kõik ju hästi, jube hästi. Ma teen täpselt seda, mis mind õnnelikuks teeb, ja lõpuks teen ma seda ka siin, oma Eestis, koos kõigi oma kallite inimestega mu ümber. Tarkadel intenetikommentaatoritel ja muidu asjapulkadel on kindlasti nii mõnigi sõna kosta minu staadionile mineku ja 4-minutilise kaotuse kohta, aga armsad inimesed – mina teen seda, mida armastan, ja enda arvates ei jää ma kellelegi sellega ette. Kui, siis ehk neile tüdrukuile, kes mind ringiga kinni püüdsid – aga nemad küll ei kurtnud.
Võistlusele järgnes – ette arvatult – täiesti unetu öö, nii on ta mul ikka läinud pärast õhtuseid pikki starte, nii et muude tegevuste hulgas kuulasin voodis hommikut oodates Jaan Tätte podcast’i tuulest. Juhtus teine lihtsalt juhuslikult olema ainus Ööülikooli saade, mis mu telefonis juba vähemalt aasta oma järge ootab. Hea on, et kuulasin; nagu igas teises eestlases oskab Jaan ka minus paari lihtsa sõnaga nii hea sooja tunde tekitada. Muu hulgas mõtiskles ta, kuidas aeg-ajalt tuleb elus osata asju lahti lasta, oma mõtteid vabastada, sest siis tuleb pähe jälle mõnus kerge tuul. Talle olevat sedasamust tuult nii vaja. Ja mina jälle mõtlesin, et nüüd ma võin oma euroopakatel minna lasta. Kogu see vastutuul sai trotsitud, finišijoon ületatud, minu esimene naelikupaar lõplikult läbi joostud, ja hooajale viimaks joon alla tõmmatud. Peas puhub tõesti head, kergemat sorti tuul.
Homme lendan veidikeseks Gruusiasse, sealseid mägesid üle kaema – inimene võib ju kord aastas puhkuse ka võtta :)
Kõige lõpuks tahaksin veel öelda suure-suure aitähi Harryle, kes kogu selle jama vältel alla ei andnud, ja oli parimaks treeneriks, keda üldse oskaks soovida.
MINU ESIMENE LÕUNAMAAREIS OLI... SOOLANE
Jah, lõunamaaga on nii, et elan küll New Mexicos, kus ka jaanuaris saab lühikesi pükse kanda, olen käinud Hispaanias ja Portugalis ja mujal Lõuna-Euroopas (otsapidi kord isegi Kreekas, kes seda nalja mäletab), aga lingvistilises mõttes ma ühtki neist kordadest “lõunamaareisina” ei kvalifitseeri. Seekord oli teisiti – oligi sini-sinine meri, veel sinisemad basseinid, ülemeelikud vene turistid ja kogukad trikoodes saksa tädid, poole tunniga pruunistav päike, pehmelt öeldes kaootiline liiklus ja mitte mingit tähtsust omav kellaaeg. Valgetest purjekatest ja palmipuudest rääkimata. Lõunamaa mis lõunamaa.
Aga eesmärk oli märksa suurem kui pruuniks-teiseks-juuliks reis. Võistkondlikud Euroopa meistrivõistlused, esimene liiga, Kreeta saarel Heraklionis. Liigasid on kergejõustiklastel kokku 4, igas 12 riiki – kui oma liigas viimaste hulka jääd, langed järgmisesse. Ehk siis Eestil oli väga vaja oma auväärset kohta esimeses liigas hoida ja mitte viimase kahe riigi hulgas olla. Igal alal (kokku on neid 40) on esindamas üks sportlane ja kogutakse punkte, et ikka mida rohkem, seda parem. Minu ülesandeks oli seekord joosta 3000m – mitte just piisavalt pikk ala, aga selliseid starte on mul ka väga vaja, seega olin päris põnevil lõpuks jälle Eesti dressis startida. Lisaks oli see mu esimene reis päris Eesti kergejõustiku koondisega – kõik need tugevad ja ilusad inimesed, kelle nägu ma enne olen vaid Aktuaalse Kaamera spordiuudistes näinud ja kelle tulemusi Postimehest lugenud. Kes oleks 3 aastat tagasi arvanud, et mina kunagi osa sellest meeskonnast võiksin olla!
Nagu minu (või siis jooksja) elus ikka, asjad ei läinud nagu plaanitud. Esmaspäeval tegin viimase suure staadionitrenni, kui põlves lõi valu välja. Läks muudkui tugevamaks, järgmised päevad ei toonud mingit kergendust ning vahetult enne Kreekasse lendu sai põlves põletik diagnoositud. Asendaja leidmine ei olnud enam võimalik, Heraklioni kohale lendasin ikka. Koha peal sai plaanina paika pandud, et kui valu on rajal olles üle mõistuse, sörgin distantsi lihtsalt läbi, sest ka viimane, 12. koht on siiski 1 punkti väärt – ja selles heitluses oli iga punkt hinnas.
Ega see lihtne olukord ei olnud. Juba alates märtsikuust olin olnud nii elevil, et Eestil tõesti oleks vaja mind koondise eest jooksma; olen USA-s küll tuhandeid miile läbi lennanud ja igalpool võistelnud, aga sellise üsna värske jooksja jaoks nagu ma olen, on perspektiiv oma riiki välisvõistlustel esindada ikkagi midagi tohutult erilist. Juba sõnad Euroopa meistrivõistlused, Eesti koondis... Ja siis Kreeka! Minu unistuste maa. Nüüd olin aga ühes ilusaimas kohas, kus ma kunagi viibinud, ja vägisi tuli pisar silma, kui jooksmise asemel pidin päev enne starti ratast väntama.
Seesama pisar oli jälle silmas pärast finišijoont. Oligi nii, et ka valuvaigistite abiga ei suutnud ma neil Euroopa-klassi naistel just kuigi kaua sabas püsida, ja koht tuli 12. – viimane. 1 punkt. Pagana niru tunne oli. Just päev varem oli U23 Euroopa meistrivõistlusi Tallinnas reklaamitud minu näo ja faktiga, et ma oma ülikooli eest ühe ööpäeva sees jooksin 5 ja 10 tuhat meetrit mõlemad – ja nüüd ei saa ma oma riigile tuua rohkem kui ühe näruse punkti. Oli päris soolane hetk... Ja soolased olid kõik need meetrid, mis ma järgmisel päeval Vahemeres ujudes pidin läbima – joosta ju ei kannata.
Veidi soolane oli kogu see seis seal Kreekas üldiselt. Meie kuurortis oli kõik tip-top ja läikima löödud, aga jalutasin veidi kaugemale ja nägin natuke igapäevasemat ja viletsamat elu. Kinnilöödud akendega pood ja lagunev baar ja tühjaksjäänud elamud ja ammu kõlblikuse minetanud teekate. Kes seda teab, kui palju siin on seost viimaste aastate kriisi ja võlgadega, aga kohalik töökultuur ja mentaliteet jõudis minus küll juba selle lühikese ajaga hämmeldust tekitada. Kolme päeva jooksul ei näinud ma ühtegi kella, mis õiget aega näitaks. Sportlasi regulaaselt staadionile transportiv buss unustas lihtsalt 3 korda järjest tulla – tund ja 20 minutit ootamist tundus selline tavaline taks. EM-i lõpubankett hilines nii umbes parajalt, et põhiroog kanti lauale 40 minutit pärast südaööd – aga see-eest veini voolas ojadena juba alates esimesest minutist ning kohalike muusikute-tantsijate peotuju oli pehmelt öeldes raugematu. Lennujaam oli nagu mingi sovieti-hõnguline idamaine turg, järjekorrad ulatumas uksest välja ja lärm veel kõvasti kaugemale. Tundsin kaasa kurbadele saksa turistidele – nende planeeritud hinge jaoks võis see riik küll kergelt kurnavaks osutuda – ja jõudsin otsusele, et turistina tulen Kreekasse ükskord siis, kui tõesti on aega väga pikalt ja laialt käes ning meel ei otsigi muud kui päikest ja veini. Rohkemate nõudmiste korral tuleb sealmail ikka väga kannatlik isiksus olla.
Soolane reis sai siiski magusa lõpu. Enne meeste 4x400m olime 11. kohal, 5,5 punkti Leedust taga ja seega hetkeseisuga liigast väljalangejad. Oli päris pingeline hetk. Ja siis tegid meie poisid imelise töö – 3.06,07 ja uus Eesti rekord, riiglle täpselt 6 punkti rohkem kui Leedule ja viimased koos vana sõbra Lätiga langesid välja - Eesti jäi püsima esimesse liigasse! 0.5 punktiga! Mis tähendab... et minu 1 punkt luges. Oleks ma tol päeval koju põlve valutama jäänud... Jah, oleks-poleksid ei loe, aga minu hingele oli lõpplahendus kindlasti kosutav.
Eks nüüd näis, mis minust edasi saab.
KAS ARGIELUST MAKSAB KIRJUTADA?
Viimati kirjutasin, kui oli läbitud distantsi, millest kirjutada - nüüd pole jube mõnda aega ringi rännanud, tähtsaid starte teinud, ja seega ka ei ühtegi postitust. Ma ei ole lihtsalt kindel, kas igapäevaelust on mõtet kirjutada, kas kedagi huvitab, kuidas ma oma argipäevi veedan, kas see annab mulle endale miskit, kui mõtted ka internetiavarustesse salvestan. Proovime.
Minu elul siin Albuquerques on kolm komponenti. Trenn, kool ja töö. Või siiski neli - toit on neljas. Sest toiduga seotud tegevused on minu vabaajaveetmisviis, minu lõõgastumisvahend, minu sotsiaalelu. Haridusliku poole pealt nii palju, et kasutasin Ameerika koolisüsteemi ammendamatuid ja eriskummalisi võimalusi, ja muutsin oma eriala. Õpin ikkagi geograafiat, aga ametlikult on mul nüüd double-major geograafias ja statistikas. Jah, statistikas. See ala, mida ma nii väga vihkasin ja mille eest Eestist lahkudes põgenesin. Aga - üllatus-üllatus -, kui sa oled vaevu 20ndates inimene, siis su eelistused ja tõekspidamised muutuvad, ja seetõttu on tore, kui on olemas võimalus oma valikuid ka reaalselt muuta. Kuna sain nii mõnedki (statistika)ained TÜ-st New Mexico ülikooli üle kantud, plaanisin sel alal minor'i, kõrvaleriala saada, ja võtsin seega mõned ained juurde. Juhtus aga nii, et selle käigus hakkasin nägema statistika tohutuid rakenduslikke võimalusi ja väljundeid reaalses elus, mis mul varem suure teooria taha varjule jäid. Ei, endiselt ei ole mul põlevat kirge ja naudingut selle õppimise suhtes, aga ma lihtsalt tunnen, kui kasulik see mu geograafia täiendina on ja kui hästi see geograafiliste infosüsteemide ja teemadega, millest ma reaalselt huvitatud olen, integreerub.
Geograafiast rääkides - töötan ka nüüd sel alal otsapidi. Töökohaks Earth Data Analysis Center, mis on osaliselt minu ülikooliga seotud asutus, ametinimetuseks Geographic Data Services Aide. Veidi rohkem intellekti nõudev professioon kui vetelpäästja, aga ei midagi väga kõrgetasemeliselt erialast. EDAC'il on suured arhiivid aerofotosid, satelliitpilte ja kaarte, nii et kliendid võtavad meiega ühendust sooviga saada pilte mingist kindlast asukohast ja teatud kümnenditest (meie vanimad projektid on 1930ndatest), kas siis projekteerimis/ehitusotstarvetel, keskkonnahindamise vms jaoks. Minu ülesanne on sobivad projektid välja valida, vastavad fotod (vahel ka kaardid) arhiivist leida, skänneerida, vajadusel töödelda. Siis on meil veel hunnik vanu projekte, mis ei ole kunagi andmebaasi kantud - sel juhul pean kõige pealt kaardiinfosüsteemides ringi otsima, et tuvastada, mis asukohaga tegemist, seejärel kõik pildid nende õigetele asukohtadele geomärgistama, valmistama indekskaardid jne. Mulle täitsa meeldib mu töö! Hetkel teen seda küll vaid 11 tundi nädalas, aga vahel tundub, et mu 34 ainepunkti kõrval on sedagi liiga palju.
Sest eelkõige tahaks ma ju olla ikka jooksja. Anda endast jooksule kõik.
Jooksjana sain ühele poole oma elu esimese sisehooajaga - polnudki nii halb, kui eelnevalt arvasin. Ring on küll väike ja õhku hallis vähe, aga tegelikult ongi nii, nagu kõik mulle eelnevalt väitsid - et kogu see melu ja rahvas ümberringi teeb jooksmise nii intensiivseks ja adrenaliinirikkaks, olgugi, et 15-25 pisikest ringi üksteise otsa tuleb teha. Kokku tegin 4 starti. Esimene oli 3000m Albuquerque's, ja ajaks 9:47, isiklik rekord. Teisena 5000m Seattle'is, ühel USA suurimal sisehalli võistlusel Husky Classic, ajaks 16:44.15, mis on minu isiklik rekord nii sisehalli kui välisraja jaoks. Eesmärk oli joosta alla 16:50, heal juhul 16:40, nii et võib ju igati rahule jääda - kes minu iseloomu paremini teab, on kursis, et seda ei juhtu sageli, et Heleene ütleks, et oh täna oli hea jooks, täitsin eesmärgi, olen rahul!
Kolmas ja neljas start olid meie konverentiskohtumise raames. See on see võistlus, mis on igale ameerika ülikoolile jube tähtis, kus iga punkt loeb ja kõik on ainult tiimi eest väljas. Meil pandi siin näiteks kaugushüppajaid kõrgust hüppama ja kolmikhüppajaid tõket jooksma - kõik nendesamade punktide nimel. Minu ülesanne oli "kõigest" 5000m esimesel päeval ja 3000m teisel. Tolle 5-ga läks nagu minuga vahel läheb, täielik ülemõtlemine, kramp, ja selline aeg, et ma isegi ei tea, mis ta oli - ei tahtnud protokolli näha pärast võistlust. Teine päev oli parem. Tingimused olid küll kergelt Tartu maratoni hõngulised, 42 (!) tüdrukut stardis, kuuel rajal ja 200-meetrisel ringil, mistõttu esimesed 6 ringi jooksin mina 3ndal rajal - mind hirmutab endiselt see intensiivne küünarnuki-võitlus, mis siserajal käib (mitte et ma sellest nüüd pääsenud oleksin!). Aga mul õnnestus 15 ringi jooksul 40. positsioonilt end 7. joosta, ja 3000m uus isiklik rekord, 9:41.98 jälle käes. Indoors - checked!
UNM tõi, muide, mõlemad karikad ka koju, mehed ja naised. Everyone's a Lobo, woof woof woof.
Erinevatest hooaegadest rääkides tuleb ära mainida, et kuu aja jagu oli mul 5ndat hooaega ka - suusatasin jälle. Eestist lendasin 31. detsembril otse Salt Lake City'sse, treenisin kaks nädalat UNM-i suusatiimiga 2002. aasta olümpiaradadel, ja lõpetasin laagri ülikoolivõistlustest osa võttes. Teine päev oli minu päev: värske lumi, pehme rada, palju tõusumeetreid, ja läks paremini, kui iial oleks osanud arvata - 11. jaanuaril sõitsin end USA-s top 10-sse, sain 10 km klassikasõidus 9. koha. Uuh!
Pärast seda suusatasin veel kuni jaanuari lõpuni ja siis minu kokkulepe jooksutreeneritega jõudis tähtajani - ei mingit suuska sel aastal enam. Aga hea põhja sain jälle alla 2000- ja 3000-meetristes kõrgustes suusakilomeetreid kogudes.
Traditsiooniliselt: mis ootab ees, sellest mulle rääkida ei meeldi. Praegu olen oma treeningute koha pealt nii kaugel, et lõpetasin just 120 km-se jooksunädala ja elan staadionihooaja ootuses.
Eelmisel nädalal sai mõned mäkkejooksud tehtud ka nendel liivadüünidel - White Sands, meie osariigi au ja uhkus. Ainsad kipsliivadüünid maailmas. Kõik II maailmasõja tuumapommi katsetused tehti sealses tühjuses. Võtke Google Earth'is Põhja-Ameerika vaade ette - see ainus lumivalge täpp, mis seal näha on.
Mis minu eelnevalt mainitud toidukirge puutub, siis ei kõla vist eriti mõistlikult, et 10000-meetri-tüdruku üks lemmikhuvidest on toit - et pigem võiks nagu olla sellest loobumine, või mis. Aga toit ei tähenda ainult kalorite näost sisseajamist ja söömist kui tegevust, see on palju enamat.
Esiteks kuulub siia alla see, mille kallal ma oma õpingutes ja elus töötada tahan - see viimasel ajal nii populaarseks saanud küsimus kuidas toita need 9 miljardit aastal 2050. Mis sisaldab teemasid nagu rahvusvahelised kaubandus- ja riiklikud subsideerimispoliitikaid, lääne korporatsioonid vs arengumaade elatuspõllumajandus, loodusvarade haldus, orgaaniline toit ja geneetiliselt muudatud toit ja toiduraiskamine, energiakasutus ja veekasutus ja maakasutus ja kliimamuutus - see on lõpmatu rida asju, mis mind kõik huvitavad ja mis on kõik nii tihe-tihedalt seotud asjaoluga, et inimkond vajab toitu.
Teiseks on toit avastamine, rändamine, uued kogemused. Üritame Pierre'iga vähemalt igal nädalal avastada ühe uue toidukoha, kuhu me varem pole jõudnud. Olgu selleks siis süüa-võib-vaid-kätega nigeeria restoran, mõni liiga peen prantsuse koht, ainult-taimne india köök, keldriuberikust vietnami söökla, juudi pagar, ükskõik mis - iga kohaga tuleb kaasa palju enamat kui õhtusöök. See on kultuur! Reisimine, siin omas Albuquerques.
Kolmandaks - toit on mitmekesisus. Võib vist öelda, et mul on terve rida toiduteemalisi katsetusi pooleli. Varem mõtlesin kaerapiimast kui taimetoitlaste veidi snoobilikust, ebavajalikust leiutisest. Piim tuleb ju lehma seest kah! Nüüd olen nii kaugel, et lisan regulaarselt uue piima proovimisega ellu lihtsalt veidi vaheldust - lisaks kaerale on seal teada-tuntud mandlipiim ja kookospiim ja sojapiim, aga ka maapähkli-, riisi-, india pähkli, kanepi-, linaseemnepiim (viimast kahte, muide, soovitas mulle üks mu professor, kui kuulis, et ma Eestist olen - et meil ju ajalooliselt nii tähtsad taimed (!). Geograafiaosakonnas on üldse reakstsioonid mu "from Estonia"-le keskmisest veidi rahuldustpakkuvamad - kui mujal võib oodata miskit stiilis "is it part of New Mexico state?", siis seal on see pigem "oh you guys have this crater, right?"). Siis on mul veel mu puuviljaprojekt: tegin nimekirja puuviljadest (-juurviljadest), mis tuleb elu jooksul ära proovida. Mitte täna, mitte homme, aga ehk 60. eluaastaks olen oma listiga ühele poole saanud. Jälle põhjus reisida!
Oh, ja viiendaks - toit seob. Minu puhul seob mind mu Eestiga ja hoiab vahest kõige tugevama tegurina mu rahvusidentiteeti. Sel semestril hakkasin Eestist toodud juuretisega leiba küpsetama. See hetk, kui maja musta leiva lõhnaga täitub, ja kui see soe päts siis ahjust tuleb... Ainult kaaskodanikud Eestimaal vist mõistaksid! 24. veebruari tähistasime Kerttuga, ühega kolmest Albuquerque-eestlasest netist Narva lipuheiskamist vaadates ja veidi härdaks muutudes pisiasjade üle, mis kodumaad meenutavad. Mul oli veel pool pakki Tallinna kommi ja üks Kalevi šokolaad, Kerttu oli Arizonast vene poest saanud barankasid ja eesti (!) kohvikust kringlit - sellised asjad, mida ma kunagi varem hinnanud ei ole, aga nüüd on need lihtsalt minu juured, minu taust, minu side koduga, maitsegu nad kuidas tahes.
Ja mis minu sportlase-staatusesse puutub, siis toit on kütus. Toit on energia. Ja ilma selleta ei saaks kuidagi!
Oma toiduavastustest, -katsetustest, -eksperimentidest ja tõekspidamistest teen kunagi ühe tõelise postituse. Või kaks. Paraku on siin kontinendil toiduvaldkond sellises seisus, et kirjutada oleks nii mõndagi - ja mitte just rõõmsaid asju.
Need mõned negatiivsed küljed kõrvale jättes - USA-s päike ikka paistab :)
KODU(MAA)PILDIKESI
Jõulud 2014 olid nagu jõulud olema peavad - valged, pere seltsis, (rohke) koduse toidu ja toimetustega. Minu esialgne plaan veeta jõulud New Mexicos (kõrbes!) tundub hetkel mõeldamatusena. Kurvana. Eestisse tulek tähendas, et sain kõik, mida vajasin. Pere ja kõik viis pereliiget. Kodu ja kodusoojus. Lumi ja mets. Armsad sõbrad ja eesti huumor. Öised piparkoogivorpimised ja jõulukokkamine. Otepää suusarajad ja Viljandi vanalinn. Vanavanemad. Soojus, soojus, soojus - kogu selle lume keskel.
Paratamatult tähendab Eestist eemal elamine seda kurba tõsiasja, et kasvan inimestest lahku. Jään kaugeks. Aga teisest küljest on mul jälle inimesi, kellega on praegu toredam aega veeta, kui kunagi enne.
Ja minu pere. Minu suur, lärmakas, kaootiline, kõigest kõige kallim pere.
Tannu on nüüd sõjaväes. Müttab metsas, kaevab kaevikut, kaitseb muul moel kodumaad. Uskumatult suur ja mõistlik mees.
Kärt sai just 15 - minu selle vaheaja parim sõbranna. Igal õhtul jäin tuttu temaga meestest, muusikast, sõpradest, elust rääkides.
Ja Reti. Reti-Reti-Reti! Milline väike pöörane energiapomm! Täiskuuööl vedada läbi lumehangede kelgul lambanahkadesse mähkunud laginal naervat Retit...
Ja siis need tegevused, mida sa jõuluvaheajal lihtsalt pead tegema. Suurpuhastus, poolepäevane kokkamine, piparkoogitegu tainast glasuurini. Jõululaupäevane surnuaed-saun-söömaaeg. Luuletused ja kingipakid. Suusatamine! Saunast lummehüpe - paremal päeval jääauku. Mets. Lumememmed, lumesõjad, lumehanged. Lammastele leiva viimine. Igaõhtune glögi ja aastanorm mandariine.
Ma armastan jõule! Armastan kodu ja armastan Eestit.
EUROOPAST JA INIMHEADUSEST
Viimase nädala jooksul juhtus mu elus rohkem, kui viimase 4 kuuga – nood olid põhiliselt trenn, kool, trenn, töö. Annan viimastest päevadest teile ka ülevaate.
NCAA meistrivõistlused 3 nädalat enne Euroopa meistrivõistlusi tekitasid vastakaid tagajärgi. Nagu Jooksuportaalile ütlesin, otsustasid treenerid mind 7 parema hulgas võistlema lasta 2 tundi enne starti. Enne seda oli minu sügis selline, et maadlesin achilka põletikuga, siis murdsin muuseas ühe ribi, tegin lõpuks esimese stardi ja tõmbasin seljalihase ära, tegin teise ja kaotasin rajal naeliku – ühesõnaga korralik kadalipp. Ja kui siis New Mexico naiskonnaga riiklikelt krossijooksu meistrivõistlustelt pronksi saime, vaid 1 punkt lahutamas IV kohast, ja mina sealjuures meie 5 skooriva sportlase hulgas – mu rõõmul ei olnud otsa ega äärt! Tundus, et kõik on korraga end ära tasunud, kõik see aeg, mil 3 tundi päevas treenisin, kõik need vigastused ja jamad.
Aga siis tuli end uuesti kokku võtta – Euroopa meistrivõistlused krossijooksus, Bulgaaria, 3 nädala pärast. Suure pronksi-entusiasmiga alustasin veidi liiga hoogsalt ja 2 nädalat enne olin juba üleväsinud. 3 päeva enne lendu algas USA-s eksamite nädal, minu viimane neist lõppes täpselt 60 minutit enne mu lendu – sinna läks jällegi veidi energiat (koolis olen ka endiselt see maksimalist, kes alati). Siis 23 tundi lendu, 9 tunnine kellakeeramine, ja Bulgaarias ma olingi. Aasta tagasi sain euroopakatel 29. koha, aga toona olin Ameerika hooajast täitsa kapsas, jooks ei olnud nii 100% ainus asi minu elus, kui see sel aastal on olnud, rada oli Serbias mulle ebasobivalt kõva ja kiire, ja mis peamine, mullune NCAA tulemus oli 53 koha võrra nõrgem kui sel aastal. Kokkuvõtvalt: teadsin, et Bulgaaria mägine, raskete ilmaoludega rada, 1300m merepinnast, ja minu parem füüsiline vorm peavad tooma vähemalt koha esi-20s. Südames lootsin paremat.
Ma ei taha võistlusel liiga kaua peatuda, sest mul on hirm, et hakkan liigselt vabandama – ma ei taha selline inimene olla. Vanasti lugesin Postimehe spordiuudiseid ja mõtlesin, et pagana spordimehed, alati leiavad mingi ettekäände ja seitse asja, mis kõik neid ei soosinud. Nüüd loen Jooksuportaalist enda sõnu, ja kõlab täpselt sama moodi. Tsiteerides iseennast: „ ... et kui stardist halvasti välja sain, andsin lihtsalt alla." Aga teate, ma olen nüüdseks jooksu teinud piisavalt kaua - terve 2 ja pool aastat juba! - teadmaks, millal tunne on täiesti vale. Kuitahes vabandus see ka ei kõla – Bulgaarias oli mu tunne vale. Jalad olid rasked, väsinud. USA meistrikatel oli tunne õige. Ja mitte mu koha põhjal. Olin seal 93., see ei ole just mingi olümpiavõit, aga ma jäin rahule, sest teadsin, et andsin enda maksimumi. Seekordne Euroopa 25. tüdruk kõlab paremini, aga... see ei olnud mu maksimum.
Positiivse faktina olgu mainitud, et jooks oli ainult tõusvas joones - esimesed vaheajad tulid alles 5ndast kümnest, parandasin positsiooni kogu aeg. Teiseks, pass näitab mul vanust 21, ehk sellesamuse maksimumi realiseerimiseks aega on. Tahet on ka! Kolmandaks, Eestil oli väga tore tiim Bulgaarias. Väike, aga tore. Tiidrekul ja Birgitil on mõlemal nii õige ja meeldiv ellu(jooksu-)suhtumine, mul on neilt palju õppida, ja mulle meeldisid meie väiksed vestlused nendega tükk maad rohkem kui see bitchfight, mis suurtes rikastes tiimides toimub. Neljandaks, mul on hea meel, et nüüd on ka Bulgaaria nähtud. Elada seal ei tahaks! Majanduslikel põhjustel otsustasin Eestisse lennata Ryanair'iga, mis tähendas, et pidin end rongiga läbi Bulgaaria teise lennujaama transportima (mille kohta mu seikleja-hingel polnud muidugi midagi halba kosta). Ühtlasi sain kena ülevaate kohalikust elu-olust. Euroopakad olid ühes paremini ülestöötatud suusakuurortis, ehk sealne pilt oli lääneturistile üsna tagasihoidlik kontrast. Sofia (pealinna) raudteejaam, rongiaknast avanevad trööstitud külad ja Plovdivi (järgmine linn) sünged tänavad tegid mind aga üsna kurvaks. "Rikas Euroopa“-stereotüüp tundus sealset ühiskonda nähes veidi kohatu. Elatustaseme vahed selles väikses maailmaosas on drastilised – nagu tõestas järgmine etapp minu reisist.
Positiivse faktina olgu mainitud, et jooks oli ainult tõusvas joones - esimesed vaheajad tulid alles 5ndast kümnest, parandasin positsiooni kogu aeg. Teiseks, pass näitab mul vanust 21, ehk sellesamuse maksimumi realiseerimiseks aega on. Tahet on ka! Kolmandaks, Eestil oli väga tore tiim Bulgaarias. Väike, aga tore. Tiidrekul ja Birgitil on mõlemal nii õige ja meeldiv ellu(jooksu-)suhtumine, mul on neilt palju õppida, ja mulle meeldisid meie väiksed vestlused nendega tükk maad rohkem kui see bitchfight, mis suurtes rikastes tiimides toimub. Neljandaks, mul on hea meel, et nüüd on ka Bulgaaria nähtud. Elada seal ei tahaks! Majanduslikel põhjustel otsustasin Eestisse lennata Ryanair'iga, mis tähendas, et pidin end rongiga läbi Bulgaaria teise lennujaama transportima (mille kohta mu seikleja-hingel polnud muidugi midagi halba kosta). Ühtlasi sain kena ülevaate kohalikust elu-olust. Euroopakad olid ühes paremini ülestöötatud suusakuurortis, ehk sealne pilt oli lääneturistile üsna tagasihoidlik kontrast. Sofia (pealinna) raudteejaam, rongiaknast avanevad trööstitud külad ja Plovdivi (järgmine linn) sünged tänavad tegid mind aga üsna kurvaks. "Rikas Euroopa“-stereotüüp tundus sealset ühiskonda nähes veidi kohatu. Elatustaseme vahed selles väikses maailmaosas on drastilised – nagu tõestas järgmine etapp minu reisist.
Sportlikku aspekti kõrvale jättes oli minu õppetund reisist: ära iial iial lenda Ryanair'iga. Või olgu: ära iial iial iial planeeri kahte lendu Ryanair'iga. Sest täpselt seda ma tegin – Plovdivist Frankfurti ja järgmine ots Frankfurdist Riiga, nende vahel turvaline 7 tundi, kogumaksumus 48.98€. 10 minutit enne Plovdivi lendu tuli teadaanne, et meie lennuk on hetkel (?!) hoopis Thessalonikis, Kreekas; seejärel ootus, paanika, karjuvad balkani naised ja nutvad beebid. Tund aega hiljem uus info: meid viiakse ka järgi, bussiga, KREEKASSE. Kogu rahvas pakiti kuute reisibussi, ja veidi enne südaööd hakaks kogu see karavan liikuma, nutvad beebid sealjuures. Tunne oli, nagu ma oleks mõnda sõjafilmi sattunud. Lisaks oli üsna ilmselge, et mina jään oma hommikusest lennust Frankfurdis maha; kiiruga guugeldasin, et samal päeval on Saksamaalt koju võimalik lennata 1000 euroga, järgmisel ehk 500-ga, ja siis oli wifi läinud ka.
Mul on teatavasti see kuidagi-saab-alati-hakkama ellusuhtumine, aga see olukord lõi mind veidi jalust. Sel korral ei ole mul lihtsalt aega – Eestist pean lahkuma juba 31. detsember, mis tähendab kuskil 300 tundi kodumaal, mis tähendab, et igaüks neist on loetud. Lisaks olin veel (taaskord) suutnud oma telefoni ära kaotada, nii et pessimist minus võttis võimust – kuni varahommikul interneti-alasse jõudes sain ühendusse oma hea Harry Lembergiga. Mis ma küll temata teeks! Nagu alati, ütles Harry, et kõik saab korda, võttis vajalikud inimesed telefoni otsa, ja leidis mulle järgmiseks päevaks Frankfurdist kojulennu.
Ise sattusin tol hetkel vestlusse minu lennul oleva Bulgaaria naisega, kes elab oma mehe ja pojaga Luksemburgis, ja kes järgmisel hetkel pakkus, et võtab mu endaga kaasa ja pakub öömaja. Samal ajal otsisid Saksamaal kaks minu sakslasest tiimikaaslast kõiksugu variante, millega mulle abiks olla. Pagan, inimkond on ikka hea! Ma ise olen selline väike individualist ja tahaks terve elu ainult iseendale toetuda, aga näe – mõnikord ei saa. Eitagu ma seda kui palju tahes, alati ei saa oma jõududega hakkama, ja jumal tänatud, et mul on siis inimesi, kes aitavad!
Veelgi enam – mitte ainult aitavad. Minu Luksemburgi kogemus oli imeline. Tonja, minu võõrustaja, töötab seal Euroopa Kohtus, ta võttis mind endaga Euroopa kooli oma lapse jõulupeole, restorani ja kaubanduskeskusesse, hiljem koos mehe ja pojaga Luxembourg City jõululaadale hõõgveini jooma ja vanalinna vaatama, õhtul kokkasime kõik koos ja rääkisime Eestist ja Bulgaariast, Luksemburgist ja Ameerikast. Olgu öeldud, et alles 2 päeva enne olin mõelnud, et hurraa, pärast Bulgaariat on mul Euroopast veel laias laastus nägemata Kreeka ja Madalamaad – vot sulle elu keerdkäike! Ja vot sulle inimheadust – päev hiljem otsustas Tonja abikaasa teha 7 tunnise autosõidu ja viskas mind lennujaama ära!
Aitäh! Aitäh, elu, et viisid mind jooksmise juurde. Aitäh, Eesti, et sain sind Euroopa meistrivõistlustel esindada. Aitäh, Harry, et mul ikka pea püsti ja elu sees hoiad. And Tonja, if you ever happen to look at this blog – mnogo blagodaria for everything you did for me!
Ja aitäh Tiidrek – tänu sinu mõjule on see postituse sellise pikkusega, et äkki ükskord keegi jõuab lõpuni ka lugeda!
Suveseletusi 2014
Jõudkem kohe asja juurde – see oli üks huvitav suvi. Rohkelt seiklemist, rohkelt kodusolemist, mõõdukalt sotsialiseerumist, ja paraku vähe sportlike kõrghetki. Maikuus arvasin, et vot kui mul juulis lõpuks aega on, siis kirjutan ma portsu lugusid ameerika kultuurist ja reaalsusest, lahkan purustatud-tõestatud USA müüte ja teen põhjaliku tagasivaate oma esimesele välismaa-aastale. Juunikuus mõtlesin, et pärast minu New Yorgi-Pariisi-Barcelona turneed olen võimeline postitama ühe korraliku suurlinnatuledes sissekande. Juulikuus olin veel kindel, et vähemalt kogu minu kuu aega väldanud koduteest läbi poole läänemaailma tuleks teha üks kokkuvõttev reisikiri. Ja nüüd on õunad valmis, kooliasjad jälle supermarketi lettidel, ja mina istun Helsingi-London lennukis, sealpool ookeani eesootav tollideklaratsioon juba mõtetes õõvastust tekitamas. Samas on mulle alati palju mõtteainet pakkunud, kui suhteline elus kõik on, nii geograafiast tingituna kui lihtsalt erinevate väärtushinnangute tõttu. Võib-olla õpetasid need Viljandimaa põldude vahel veedetud päevad mulle palju rohkem kui kõik need kirikud-tornid-vabadussambad seal suurlinnades ja eksootilised inimesed Hispaanias. Eks aeg näitab. Hetkel panen kirja mõned mõtted ja märksõnad möödunud, 2014. aasta suvest. Suvest, mil olin lõpuks täiesti täiskasvanu, isegi ameerika naeruväärse alkoholiseaduse kohaselt.
Mõned üleskirjutised on mul suve jooksul siiski kogunenud. Algus oli igatahes selline:
- Hea küsimus on, kust sai minu grand tour de Atlantic alguse. Geograafiline ja kronoloogiline algus on hästi teada, 3. juuni, Albuquerque lennujaam, suund Houstonile. Aga mismoodi asjad liikuma hakkasid... Kõige alguses oli Aafrika. Minu kindel plaan minna suvel Pierre'ile külla Namiibiasse ja rännata seal koos ringi mandri lõunapoolsetes riikides. Ma olin selle endale nii pähe võtnud, et mul oli kohalik kaart juba pähe õpitud ja alustasin viisataotlustega (üritage vältida – kohutav peavalu; kurvim osa on vahva jätkuv Ida-Euroopa saaga ehk oleks ma USA või näiteks Rootsi kodanik, oleks suurem osa Aafrika riikidest mulle viisavabad). Siis läksid asjad oma rada, ja veebruariks oli selge, et mingit Aafrika turneed ei tule; olin vaid rikkam Albuquerque-New Yorgi lennupileti võrra, mille Pierre oli mulle ühel hetkel ostnud, et minu sinnatulekule kaasa aidata. Ühtlasi olin aga rikkam ka muutunud mõtteviisi jagu. Kuna ma teatud perioodiks olin veendunud olnud, et ma suveks üldse koju ei sõida, ja pidasin ennast suureks maailmaränduriks-seiklejaks, ei olnud nüüd võimalik kooliaasta lõppedes lihtsalt otseteed Eestisse põrutada. Ja samas olen ma alati tahtnud wwoofimist proovida... Nii ta läks.
Minu veidi muutunud mõtteviisis ja maailmapildis pole kahtlust olnudki juba viimased pool aastat. Eelkõige olen ma kindlasti vabam, kogemustenäljasem ja üsnagi vähemuretsev – vähemalt mis puutub maailmas ringisaamisesse või asjade võimalikusesse. Kui mitte oma senise reisimis-külastamisstatistika poolest, siis vähemalt ellusuhtumise tõttu olen küll üks neist, keda selle aina koomaletõmbuva „globaalse küla“ ametlikuks kodanikuks võib nimetada. Kõik teed on ju valla, kõik on ju siin. Minu sellesuvine Tartu-tüdimus tähendas seda, et iga kord kui Eestis olles taas olude sunnil sinna vaid hetkeks kohale ja kohe tagasi sõitma pidin, tegin seda pea kõik need korrad häälega. Mitte niivõrd 5 euro kaotamise hirmus – olgem ausad, pärast kõiki ameerika standardeid ja Euroopa bensiinijaamu ei tundu see nii tappev summa –, vaid just nende tutvuste, põnevate vestluste ja eelkõige vabadustunde tõttu, mis hääletamine mulle annab. Sõitsin naisega, kes rääkis mulle kõik enda seljakotireisidest Kagu-Aasias ja kellega arutlus andis mulle täiesti uue vaate lapstööjõule; noore eesti arstiga, kelle siseinfo tegi mind palju teadlikumaks Soome-Eesti tingimus- ja palgavahedest; talunikuga, kes haris mind oluliselt mesinduse teemadel, ja noorfarmeriga, kelle koduveini on loodetavasti varsti poelettidelt võimalik saada; üks härra tutvustas mulle paleotoitumise võlusid ja valusid ning teine avas Eesti toiduainetööstuse telgitaguseid – et mis tingimused ja hügieen siis tegelikult suurtehastes valitseb. Ja see oli vaid osa! Lisaks uutele teadmistele, avanenud silmadele, raamatu- ja filmisoovitustele, meeldib mulle ka võimalus teha hääletamise ja pealevõtjate põhjal üldistusi siinse elu ja ühiskonnaliikmete kohta. Et kui mitmed neist, kellega kokku puutusin, töötavad tegelikult Soomes, mis on keskmine arvamus valitsuse kohta, kas maapiirkondadesse jätkub veel inimesi. Siiani pole ma oma hääletamisi kahetsema küll kuidagi pidanud. Siia võib vist selle ka lisada, et Pariisi-Barcelona otsa tegin ka läbi häälega – 10 autot, 10+ toredat inimest, ilusad Prantsuse maapiirkonnad. Check!
Mis ringisaamisesse puutub, siis järgmine lühendatud lõik minu reisikirjast:
- Marsruudiga läks nii, et järjekordselt netis lennupileteid surfates sattusin 250 eurise Pariisi pakkumise otsa – no kaua ma ikka mõtlen, Pariis käib ju kah. Oma kaks talu valisin välja Kataloonias, et saaks ikka Barcelona ka ära näha, olen sellest linnast lihtsalt niivõrd palju head kuulnud. Kogu minu planeerimine seisnes selles, et printisin välja NY-i ja Pariisi ja Barcelona ja Prantsusmaa teede ja Hispaania kaardid ja tegin veidi guugeldustööd ja kritseldasin nad kõik täis kohti, mis tundusid nägemis-kogemisväärt. 3. juuni hommikul jõudsin lõpuks oma seljakoti pakkimise juurde ja tegin veidi praktilist uurimistööd, a la kuidas saada Pariisi lennujaamast kesklinna, aga ma andsin ka sama kiirelt alla. Olgem ausad - küll Heleene kuidagi ikka kohale jõuab.
Mis veel on minu juures muutunud, on minu sotsiaalsus. Mitte et ma nüüd kõvasti rohkem suhelda tahaks, ei! Endiselt olen väike individualist-isepäine ringihulkuja. Aga ma olen inimestega palju vabam, ma suudan enamusega miskit vestlust aretada ja mu barjäärid tutvuste soetamisel ja ise uute kontaktide loomisel on märkismisväärselt kahanenud. Barcelonas näiteks ööbisin ma imelise eesti tüdruku Karmen Torniuse juures. Kunagi sai temaga koos muusikakoolis käidud, ja siis oli meil ilmselt nii umbes neli vestlust, kolm neist kodutööst ja üks ilmast. Seekord andsime esimese pooltunniga üksteisele hea ülevaate kogu oma suhteelust ja muidu muredest ning mul oli Karmeniga pikim ja sügavaim live-eestikeelne vestlus üle poole aasta. Ja seejuures tema on alati olnud tõeliselt avatud ja särav – mina olen lihtsalt viimaste aastatega ka sarnasemale tasandile jõudnud. Pariisis jälle peatusin Coachsurfingu kaudu Bo juures, kel juhtumisi lisaks ülitoredale isiksusele, minuga sarnastele spordi- ja reisihuvidele-käimistele oli ka tõeline vanalinnakorter Eiffeli torni kõrval(!). Ja kiire maanteeratas, mida ta mulle laenas, nii et me kihutasime läbi reedeöise munakivi-Pariisi ja kogu selle keevaverelise elu, ja mul tõesti ei jäänud mitte midagi nägemata. Mona Lisa vist oleks võinud vahele jätta – selle neiu fenomen jääb mulle endiselt arusaamatuks. Ja milline järjekord mu suurlinnade vallutamisel sai valitud! Pärast New Yorki kirjutasin:
- Mul ei olnud esimeseks ööks hotelli võetud. Ei olnud kedagi mind ootamas. Ainult mina ja mu seljakott ja NYC öö. Aga ma teadsin, mida tahan – näha kõike seda pimeduses, näha suurlinnatulesid ja saada tõestust, et see koht siin tõesti kunagi ei maga. Ma sain selle. Võtsin praami Staten Islandile, eesmärgiks näha Statue of Liberty't ja kogu seda kurikuulsat skyline'i tuledes. Checked. Siis asusin Manhattani tipust vantsima Times Square'i poole, plaaniga võtta ühel hetkel metroo, aga pagan, nii palju oli vaja vaadata, 9/11 memoriaal ja Brooklyni sild ja Empire State Building ja need iidsed kirikud (vähe mainitud, aga üks parimaid arhitektuurielamusi mulle!), ja kõiksugu ehitiste kõrval lihtsalt ümbritseva elu vaatlemine. Kuidas kella 2 ajal on poed nagu Oakley päikeseprilliäri või Lego mänguasjamaailm täistööhoos, kuidas kella 3-4 ajal tänavatoidulettides hot dog'id ja šašlõk asendatakse märkamatult sõõrikute ja praemunaga (hommikusöök!), kuidas igasugused tööpäeva lõpu- ja alguskellaaja standardid Manhattani puhul lihtsalt ei kehti. Minu sportlase hingele oli eriline elamus varahommikune Central Park, kus kella 5.30 paiku olid jooksu või rattasõitu harrastamas juba SAJAD inimesed. Park ise oli üks neid kohti, millele mul olid eelnevalt kõrged ootused seatud, ja milles ma ka pettuma ei pidanud – see tõesti on tohutu, mitmekesine ja elav, nagu kõikjal kirjeldatakse.
- WWOOF on lühend sõnadest Worldwide Organization of Organic Farms – tegu on rahvusvahelise mahetalude võrgustikuga, mis ühendab talud huvilistega, kes on nõus toidu ja peavarju eest erinevaid farmitöid tegema. Minu väikevenna ja tema tüdruk tegid seda eelmisel suvel terve kuu Rootsis – ja loomulikult mina tahan ka, kui tema sai! Kuna hispaania keelt olen õppinud nüüdseks 2 semestrit, piirkond on soe ja ilus, oliivid ja viinamarjad domineerivad, registreerisin end just Hispaania wwoofis vabatahtlikuks ja hakkasin otsima sobivat talu, esialgu küll koos Elsuga, aga hiljem valiti ta ühena kahest eestlasest ühte projekti Gruusias, ja sellist võimalust just iga päev ei tule. Ma ei ole õnneks see inimtüüp ka, kes üksi reisimises või hakkama saamises mingit probleemi näeks. Kui ma iseendaga läbi ei saa, kellega ma siis üldse läbi saan?
Ma poleks kunagi uskunud, et mulle teises peres rohkem meeldida võiks, aga nii siiski läks. Tegemist oli külalistemajaga (www.molidelcaso.es), mille juures oli imeilus ürdiaed ja mida pidas Prantsusmaa tippkoolis kokaks õppinud vanem naisterahvas oma mehega. Iga päev möllasin paar tundi aias, rohisin ja korjasin õisi, millest keetsime õlisid ja kreeme, pärast oli aega käia jões ujumas, lugeda võrkkiiges raamatut, teha lõunauinakut, õppida hispaania keelt, käia rattaga mägesid avastamas. Parim osa oli aga Brasiiliast suveks koju tulnud peretütar. Tema abikaasa oli tšehh, lisaks olid majas alati mõned rahvusvahelised külalised, nii et õhtuti olid meil hispaania öös lärmakad lõunamaised pidusöögid, kus vaheldumisi kasutusel inglise, hispaania, katalaani, prantsuse ja tšehhi keel. Nagu filmis!
Need pildid on kõik pärit esimesest talust (kus peremees laenas oma kaamerat) ja ühtlasi ainsad ülesvõtted minu sooloreisist – juhtus nimelt nii, et suutsin vahetult enne teeleasumist oma telefonist ilma jääda.
- Kogu minu üritusele andis uue värvi ja iseloomu minu telefoni kaotus päev enne reisi. Olgem ausad, see ei olnud isegi telefon – igasugune helistamis-sõnumitamisfunktsioon oli sellel kadunud juba kuid. Seega tundub nagu marginaalne sündmus, aga ei olnud... Selle päeva jooksul, ja reisi esimese 48 tunni jooksul jõudis mulle kohale, kui sõltuv ma oma iPhone'ist olin ja kui suurt osa see minu elus mängis, isegi ilma helistamiseta. Seal olid kõik mu pildid-videod, kõik need imelised asjad mida olen viimase aasta jooksul teinud – ja ma olen ju teinud päris palju. Kõik Whatsappi sõnumid minu inimestelt Eestimaal, eelkõige emme saadetud pildid Retist, kodustest kohupiimakookidest ja muutuvatest aastaaegadest. Reisi seisukohalt... lennupileitite ja hotellide kinnitused, kohalike kontaktid, kõiksugu juhised-kaardid. Ja kuigi ma kunagi suur muusikakuulaja-mängumängija pole olnud, jõudis mulle üllatuslikult kohale, kui palju ma tegelikult oma laule ja neid paari lipuarvamismängu oma telefonis igatsesin. Aga ma ütlesin endale, et nüüd tuleb teha, nagu issi ikka ütleb – salvestada kõik kogetu mälukettale mu peas –, ja mõelda nagu emme ikka ütleb – kõige tähtsamad asjad siin elus ei ole asjad.
Oma paberkandjal päevikusse olin öösel NY-s praami peal veel märkinud:
- Mul kujunes välja üsna selge veendumus, et kaotasin oma telefoni, kuna olin muutunud sellest liiga sõltuvaks. Oma põlvkonnakaaslastega võrreldes olen küll alati pidanud end üsnagi tehnoloogia-vabaks hingeks - ma ei ole iial mänginud kõiksugu mänge, ma ei lae igast elusündmusest pilti sotsiaalmeediasse - mul pole isegi Twitteri ega Instagrami kasutajat -, ja ma suudan probleemideta olla päeva internetita. Samas mis puutub suurtesse sündmustesse ja juhtumistesse minu elus, siis neid meeldib mulle küll Facebookis kõigi oma inimestega jagada. Nii tabasingi end viimased paar nädalat enne reisi nii mõnegi korra mõtlemast, mis staatuseuuenduse ma Times Square'ilt postitan, mitu uut täppi on minu käidud kohtade kaardil pärast neid 10 päeva, mis paikadest ma ilmtingimata pildi peaks üles laadima jne. Ja mul oli selliste arutluskäikude pärast päris piinlik. Nii jõudsingi pärast telefoni kadumist järeldusele - või vähemalt üritasin end veenda -, et siin siis nüüd on mu vajalik võõrutusravi. Pärast seda teekonda peab minu suhtumine ja käe telefoni järele sirutamise sagedus olema märgatavalt muutunud.
Tegelikult läks nii, et loodetud võõrutusravi asemel jõudsin selle suve jooksul veenduda, et olgu ühiskonnal selle probleemse sõltuvusega, kuidas on, nutitelefon on siiski hea asi. iPhone'il tõesti on kasulikke omadusi, ja tundub, et isegi minu tehnoloogia-on-üle-tähtsustatud-hinge jaoks on neid rohkem kui negatiivseid külgi. Samas ei ole ma endiselt väga vaimustuses sotsiaalmeedia arenguhüpetest. Jah, ise olen ka aktiivne facebooker, aga see, kuidas IGA KUUGA pärissuhtluse osa seltskonnaüritustel järjest ja järjest marginaalsemaks jääb, on mulle hirmuäratav. Augustis toimus lõpuks ära minu võrratute orienteerumistüdrukute kauaoodatud kokkusaamine, ja kuna see on vist kõige järjepidevam üritus minu elus viimastel aastatel, oli selle põhjal jälle hea näha, kuidas kõiksugu koha peal toimuv järjest rohkem netiavarustesse-mobiilirakendustesse ümber kolib. Ja ega see minu sõprade eripära ole! Veel rohkem panid mu suu lahti vajuma väikeõe Kärdi raportid – ta on nüüd mul juba 14, ja need pildid ja uuendused, mis tema tuttavatelt – need, keda mina endiselt roosa printsessikleidi ja pisikese jalgrattaga mäletan – tulevad, panevad mind ausalt öelda end üsna vana ja konservatiivse tädikesena tundma. Äkki siis olengi?!
Kuna mul infoühiskonna normaalsele liikmele vastav telefon puudus, ei ole mul ka terve Euroopa kaart täis checkin'itud – aga tegelikult ju võiks, sest me tõesti sõitsime Pierre'iga läbi kogu Euroopa. Reis oli plaanitud tervelt kahe klausli ulatuses: jõuda koju laulupeoks, ja vältida Saksamaad (me ei ole kumbki just suured fännid). Mul on hirm, et kui ma sellest roadtripist kirjutama hakkaks, siis ma kirjutama jääkski. Reis oli võttatu. Me võtsime viimast Hispaania Püreneedest ja matkasime Andorra inimjalast puutumatutel mäetippudel; veetsime päeva nelja erinevat Prantsuse küla külastades ja kogedes, sealjuures kohalikud juustu- ja veiniturud, lavendlipõllud, iidsed linnused ja kitsad tänavad, väikesed cafeteria'd ja baguette'idega ringi jalutavad ilusad prantslased. Jälle paar stereotüüpi tõestatud! Kõik ongi nii! Itaalias sain teada, mida mäed tegelikult tähendavad. Ei olegi nii, et kogu Euroopa on inimesi täis pikitud küla ja alati ju kuskil keegi elab. Mõtlesime matkata Alpides 3 tundi – lühidalt lõppes asi nii, et pärast 7 tundi mägedes, tuules ja lumes, olime autost 120 kilomeetri kaugusel, ja hakkas hämarduma. Meie teele juhtunud harukordselt lahke (või siis lihtsalt rikka) itaallase tõttu saime aga jääda mägirefuge'sse, ainsasse tsivilisatsiooni tähistavasse ehitisse kilomeetrite raadiuses, võtta ebainimlikult hea SOOJA DUŠI ja süüa ebainimlikult maitsva itaalia õhtusöögi. Järgmisel päeval jooksis Pierre üksi 3h tagasi auto juurde ja sõitis 2,5h mööda autoteed mulle järele – selline on see mäestike infrastruktuur.
Kui ma tol hetkel mõtlesin, et suuremaid elamusi ei ole enam võimalik saada, siis Cinque Terra Vahemere rannikul keeras selle teadmise ka pea peale – ei ole võimalik, et nii ilus koht üldse eksisteerib. Viis kaluriküla, üks värvilisem kui teine, kõik kaljunukil sini-sinise mere kohal ja eraldatud viinamarjaistanduste ja terrasspõldudega kaetud mäetippudega. Sealjuures ei olnud ma sellest kohast varem mitte kui midagi kuulnud (samas kui koju jõudsin, oli esimeses Arteris reisilugu seesamusest Cinque Terrast, mis muide ei kirjeldanud kohta üldse nii hästi, kui see vääriks – kui mõni Arteri toimetaja minu blogi peaks kunagi lugema sattuma, andke mulle võimalus, ma teen parema loo!). Ja seejärel minu järjekordne „unistustekoha“ templiga Horvaatia, mille puhul ootused olid ilmselt eelnevalt taas liiga lakke aetud. Rannik oli ideaalne puhkusepaik ja Plitvice rahvuspark oli väga ilus, kuid minu Eesti-igatsus oli jõudnud sellesse staadiumisse, et tol hetkel oleks ma need 28 piletieurot pigem investeerinud oma Kolga-Jaani metsade silmitsemisse kui jaapanlastega võidu koskede pildistamisse. Nii et – Viljandisse! Poolteist päeva ja me olime minu kodutrepil, minu vanal heal Maasika tänaval, lõpuks jälle oma emme ja issi juures tagasi.
Kui ma tol hetkel mõtlesin, et suuremaid elamusi ei ole enam võimalik saada, siis Cinque Terra Vahemere rannikul keeras selle teadmise ka pea peale – ei ole võimalik, et nii ilus koht üldse eksisteerib. Viis kaluriküla, üks värvilisem kui teine, kõik kaljunukil sini-sinise mere kohal ja eraldatud viinamarjaistanduste ja terrasspõldudega kaetud mäetippudega. Sealjuures ei olnud ma sellest kohast varem mitte kui midagi kuulnud (samas kui koju jõudsin, oli esimeses Arteris reisilugu seesamusest Cinque Terrast, mis muide ei kirjeldanud kohta üldse nii hästi, kui see vääriks – kui mõni Arteri toimetaja minu blogi peaks kunagi lugema sattuma, andke mulle võimalus, ma teen parema loo!). Ja seejärel minu järjekordne „unistustekoha“ templiga Horvaatia, mille puhul ootused olid ilmselt eelnevalt taas liiga lakke aetud. Rannik oli ideaalne puhkusepaik ja Plitvice rahvuspark oli väga ilus, kuid minu Eesti-igatsus oli jõudnud sellesse staadiumisse, et tol hetkel oleks ma need 28 piletieurot pigem investeerinud oma Kolga-Jaani metsade silmitsemisse kui jaapanlastega võidu koskede pildistamisse. Nii et – Viljandisse! Poolteist päeva ja me olime minu kodutrepil, minu vanal heal Maasika tänaval, lõpuks jälle oma emme ja issi juures tagasi.
Laulupidu. Laulupidu! Laulupidu! Olen isegi selle kaare all lõõritanud ja proovides higistanud ja rongkäigus kuivi sokke taga nutnud, aga kunagi ei ole ma peost veel nii sügavat emotsiooni saanud, kui 2014. aastal. Ega siin mingit teadust ei ole – selleks tuleb lihtsalt veidi ära käia, et mõista, et me TÕESTI oleme ainus maa sellise riikliku üritusega; pärast eemalveedetud aastat esimese asjana sellesse ülevasse emotsiooni sukelduda... See oli peaaegu et kultuurišokk! Lisaks pani mind mõtlema Pierre'i hämmeldunud küsimus „ja ma sain aru, et eestlase loomus olevat kinnine ja individualistlik?!“ Sest tõesti-tõesti, sellise kirjelduse olen ma ise andnud küll. Ja mitte halvas mõttes – see individualism rakendub ka täielikult mulle endale, ja eelkõige tähendab see minu jaoks iseteadvust, iseseisvust, ise hakkama saamist. Sõltumatust. Aga pilt, mis avaneb laulupeol... mida tähendab iseteadvus? Ma nimetaksin selle õhtu seal eestlaste keskel, ümbritsetud eesti keelest ja muusikast ja loojuvast päikse soojusest KOOSTEADVUSEKS. See see oli.
Alateadlikult olen viimase miljoni tähemärgi jooksul muudkui spordist kaarega mööda puigelnud. Palju meeldivam on headest asjadest ja ringi reisimisest ja toredast Eestimaast kirjutada – jooksjana olen ma jälle vigane. Kõik oli väga hea, treenisin kogu aeg, NY-Pariisi nädal oli küll puhkeperiood pikast aastast, aga siis ei jäänud ka jooks kusagil tegemata. (Tookord sai veel selline lõik kirjutatud:
- Minu lend Prantsusmaale tähendas vahemaandumist Reykyavik'is, mis tähendas, et 24 tunni jooksul jooksin ma Central Park'is, vaatasin päikeseloojangut Islandil, ja tegin järgmise jooksu Seine'i kallastel – kas pole mitte imeline kombinatsioon.
Ja ülejäänud aeg Eestimaal? See, mis jäi järgi hääletamisest, treenimisest ja arstil käimisest? Ülejäänud aja olin ma kodus, enamasti maakodus, meie Popsikus Viljandimaa põldude vahel. Seal on lambad, 25 tükki, seal on vanaema ja marjapõõsad ja puuriidad ja muru niitmine. Ja minu pere. See viis nädalat kodumaa-aega oli täielik kontrast kõigele, mida ma eelneva kuu jooksul tegin, kõigile suurlinnadele ja teedel läbitud kilomeetritele. Aga mitte kuidagi ei saa öelda, et see aeg halvem oleks olnud! Ma vajasin seda. Neid päevi, mil sa ärkad üles, treenid paar tundi, sööd värskeid hapukurke ja vanaema suvikõrvitsavormi, korjad kartulimardikaid, rohid mõne peenra ja käid rattaga järves ujumas. Vahele mõni teatrietendus, kontserdikülastus, kohvik-kino või saun ja klaas õlut. Suvi. Ja nagu mu juunikuised valikud ilmselt näitasid, on mõned väärtused mu elus palju rohkem välja kujunenud, kui nad seda vanasti olid. Ma olen alati (paraku) olnud rohkem teoreetik ja unistaja kui praktiline ja osav füüsilise töö tegija, aga samas olen ma nii veendunud, et ise talu pidamine, maaharimine ja oma toidu kasvatamine on üks imelisemaid asju, mida inimene teha saab. Jah, ainus töö, mis toidab, pidavat söömine olema, aga kui veidi tõsisemalt rääkida, siis on see ju talumehe amet. Mul on nii palju austust oma vanemate vastu, et nad selle talu-projekti on ette võtnud - ja ühtlasi tuli mul suve jooksul ka enda tegemisi-toimetusi veidi ümberhinnata. Kogu eelmise semestri pidasin ennast nii väag-väga aktiivseks inimeseks, mõtlesin, et kui käin koolis, treenin palju ja töötan vetelpäästes ka veel, siis olen ikka jube tegija küll. Aga suures plaanis... ei mõjuta minu toimetused mitte kedagi, kui nüüd päris aus olla. Ja samas on ilmas inimesi, kes on üles kasvatanud 4 last, andnud neile imelise lapsepõlve ning maailmapildi-väärtushinnangud kogu järgnevaks eluks. Ja kes veel lisaks sellele kasvatavad lambaid ja porgandit ja jääksid ellu ka siis, kui see nafta ükskord otsa saaks ja elekter supermarketis korraks ära läheb. Mida kahjuks ei saa öelda selle elu kohta, kuhu ma nüüd tagasi pöördunud olen siin kõigi võimaluste maal!
Viimane eht koduelamus pärineb Tallinna Lennujaama turvakontrollist. Hommikul sai endale teemoonaks karbiga tatrapuder kaasa pakitud ning kui masinad minu koti läbiminemisel piiksuma hakkasid, oli see muidugi esimene, mis turvatöötajale ette jäi ja välja tõmmati. Tädi vaatas karbikest kahtlustavalt, järsku teatas aga selginenud ilmega: „Aa, tatrapudru, jah!?“ Saatsin talle vastu oma kõige soojema naeratuse ja mõtlesin, et sellist mõistvust ei koge ma nüüd tükil ajal – ja ühtlasi, et see on just see, mille pärast ma siin ühel päeval jälle tagasi olen, loodetavasti varustatud igat masti elamuste, uute teadmisteja korraliku njuumeksiko päevitusega.
Päikest!
MINU AMEERIKA MÄGEDE NÕLVAD ON JÄRSUD
Ise ka ei taha uskuda, aga internet tõestab, et viimati jagasin oma tegemisi laiema üldsusega veebruaris – piinlik lausa. Ma ei ole kirjutanud, kuidas ma Los Angeleses surfama õppisin, mis juhtub Las Vegase kasiinodes ja hotellides, ja kuidas näeb välja minu unistustelinn San Francisco; ma ei ole ette kandnud oma treeningute tõusudest ja mõõnadest, muutunud arvamusest ameerika haridussüsteemi kohta ja kõigist võistlustel valatud õnne- ja kurbuspisaratest. Aga ole vist liialdus öelda, et mu siinne elu kulgeb endiselt ameerika mägedes ja ameerika mägedel, korralike tõusude ja kõrgete tippudega, aga ka kenade laskumistega.
LA ja Las Vegase võlud
Tundub, et kevadvaheaeg nõuab paari lauset-lõiku. Parim osa sellest oli, kui muretult ja suuremate plaanideta kõik juhtus – veel reedel tegin viimased eksamid, siis laadisime auto koli ja toredaid inimesi täis – paar suusatajat ja ujujat – ja sõitsime Los Angelesse. 12 tundi teel ja südaööks kohal, Vaikse ookeani rannikul, selline on see Ameerika võrratu kiirteesüsteem. Tegelikult oli mul möödunud semestril selline aine nagu Land Use Management - ma parem ei hakka siin kirgi kütma ja oma arvamust väga pikalt väljendama, aga lühidalt öeldes ma ei ole hetkel just suurim Henry Fordi fänn ja fakt on, et siinne autokultuur on mõjutanud iga mõeldavat eluaspekti negatiivses suunas, alates põllumajandusest ja allakäinud kesklinnadest ja surevast kohalikust tootmisest kuni segregatsiooni ja noorte olematute vabaajaveetmisvõimaluste ja rikutud perekonnasuheteni. Keskkonnast ma parem ei räägi. Ja siiski olen ma üks neist kohalikest rõõmsameelsetest kiirteel kulgejatest ja elunautijatest. (Vähemalt oli meil auto puupusti täis ja vähemalt oli see kord-poolaastas üritus.) Ja vähemalt Los Angeleses olime enamus aega lihtsalt koha peal. Meil oli väike maja kõige elavamal rannal, Manhattan Beach'il (ma ei ole ilmselt kunagi nii jõukas piirkonnas peatunud, kaks kõrvalolevat maja olid näiteks müügis 12 miljoniga), ookean oli 100 meetrit ja iga päev me lihtsalt surfasime, päevitasime, sõitsime ratastega ja vaatasime ümbruskonnas ringi – minu vaieldamatu lemmiktuur oli kalaturg. Mul ei ole kunagi nii maitseelamuste rohket päeva olnud. Proovisime lihtsalt kõike – hailiha ja merisiilikut ja kaheksajalga ja kammkarpe ja austreid ja kalmaari ja asju, mida keskmine inimene ilmselgelt vältida üritab. Haha, mina mitte! Issand, kuidas ma armastan kala.
Tundub, et kevadvaheaeg nõuab paari lauset-lõiku. Parim osa sellest oli, kui muretult ja suuremate plaanideta kõik juhtus – veel reedel tegin viimased eksamid, siis laadisime auto koli ja toredaid inimesi täis – paar suusatajat ja ujujat – ja sõitsime Los Angelesse. 12 tundi teel ja südaööks kohal, Vaikse ookeani rannikul, selline on see Ameerika võrratu kiirteesüsteem. Tegelikult oli mul möödunud semestril selline aine nagu Land Use Management - ma parem ei hakka siin kirgi kütma ja oma arvamust väga pikalt väljendama, aga lühidalt öeldes ma ei ole hetkel just suurim Henry Fordi fänn ja fakt on, et siinne autokultuur on mõjutanud iga mõeldavat eluaspekti negatiivses suunas, alates põllumajandusest ja allakäinud kesklinnadest ja surevast kohalikust tootmisest kuni segregatsiooni ja noorte olematute vabaajaveetmisvõimaluste ja rikutud perekonnasuheteni. Keskkonnast ma parem ei räägi. Ja siiski olen ma üks neist kohalikest rõõmsameelsetest kiirteel kulgejatest ja elunautijatest. (Vähemalt oli meil auto puupusti täis ja vähemalt oli see kord-poolaastas üritus.) Ja vähemalt Los Angeleses olime enamus aega lihtsalt koha peal. Meil oli väike maja kõige elavamal rannal, Manhattan Beach'il (ma ei ole ilmselt kunagi nii jõukas piirkonnas peatunud, kaks kõrvalolevat maja olid näiteks müügis 12 miljoniga), ookean oli 100 meetrit ja iga päev me lihtsalt surfasime, päevitasime, sõitsime ratastega ja vaatasime ümbruskonnas ringi – minu vaieldamatu lemmiktuur oli kalaturg. Mul ei ole kunagi nii maitseelamuste rohket päeva olnud. Proovisime lihtsalt kõike – hailiha ja merisiilikut ja kaheksajalga ja kammkarpe ja austreid ja kalmaari ja asju, mida keskmine inimene ilmselgelt vältida üritab. Haha, mina mitte! Issand, kuidas ma armastan kala.
Meie kaugeim seiklus nende päevade jooksul oli mägedes Hollywoodi sildi otsimine – uskuge mind, see ei ole lihtne! Me põrusime totaalselt. Väiksed valged tähed paistsid kauguses, aga vahepeal oli terve ports eramaad ja võsa ja lihtsalt heinamaad – ja seda Los Angeleses. Mis puutub linna endasse, siis see on päris jube koht. Jah, kindlasti rikkam ja uhkem, rohkem klaasmaju ja palmipuid kui Albuquerque's, aga siiski fakt on, et kõigi USA linnade hulgas on seal see, mida me kutsume urban sprawl, kõige rohkem kontrolli alt väljas; igapäevase elukeskkonnana on linna lihtsalt raske ette kujutada. Ühes minu geograafia loengus oli meil teemaks Aafrika arenguprobleemid, ja siis näitas õppejõud pilti heitgaasidesse mattunud linnast ja kirjeldas seda – tohutu ülerahvastatus, ohtlikul tasemel õhusaaste, ammendatud vee- ja energiavarud, kasvav kodutus, kõrge kuritöömäär ja väljaspool igasugust piiri olevad probleemid liiklusega. Õpilastelt tuli pakkumisi iga viimse kui Aafrika suurlinna kohta, kuni professor lõpuks õige vastuse ütles – Los Angeles. Samas ei arva ma LA-st kohe kindlasti mitte halvemini kui Las Vegasest. Sinna minek oli järjekordne spontaansus – pidime oma rannamajast lahkuma reedel, samas vaheaeg kestis ju veel kolm päeva ja Vegas jäi peaaegu tagasiteele... Mõeldud-tehtud. Esiteks pean ütlema, et mina arvasin, et Las Vegas on SUUR. See on pagana väike! Kümme suurt kuldset-sädelevat-blinkivat hotelli ja see on kõik. Ümber lihtsalt kole äärelinn ja kõnnumaa. Loomulikult olen ma õnnelik, et sinna tolleks uheks õhtuks läksime, see ongi selline asi, mida kord elus tuleb teha, lihtsalt et see kogemus kätte saada. Võtsime kaheinimese toa Caesar Palace'is, ühes võimsaimas hotellis, ja surusime end sinna kuuekesi. Ja meil oli lõbus! Mina hoidsin muidugi sama joont nagu terve eelneva puhkuse – jooks on minu prioriteet number üks, mis tähendas, et mul baari- ja klubiosad reisist jäid mul vahele, ja Vegases läksin esimese asjana päeva teisele jooksule (reede õhtul kell 7, ütleme nii, et ma ei olnud purjus turistidele just tavapärane nähtus), ja järgneval hommikul vara jõusaali, ajal mil mu sõbrad oiates ellu üritasid ärgata. Aga see ei teinud mind sugugi kurvaks! Jooksmine on nüüd minu elu. Ma armastan seda.
Koolitöö ja muidu töö
Albuquerque'sse jõudes võttis reaalsusesse naasmine nii umbes 3 tundi – nii tihe oli sel semestril mu ajakava. Parimas mõttes loomulikult. Mul oli 6 ainet (enamusel mu tiimikaaslastel on 3-4, sest nad tulevad siia magistriõppeks), aga pooled neist olid 400-taseme klassid, mida enamasti võetakse 4. aastal. Mis tähendab, et ma ainult lugesin, lugesin ja lugesin. Ma ei ole viimase 5 aastaga nii palju eestikeelseid ilukirjandulikke raamatuidki lugenud, kui ma nüüd lugesin inglisekeelset teadusteksti. Aga parim osa sellest – MULLE MEELDIS SEE. Jah, me kõik teame, et geograafia eriala tähendab „töötuks õppimist,“ aga mis seal siis ikka, töötu siis töötu. Mind lihtsalt huvitab see, mida ma teen, ja kuidagi saan ma alati hakkama. Lisaks inglise ja hispaania keelele olid mu ained sel semestril International Politics of Climate Change, seesamune maakasutus- ja linnaplaanerimisklass, maailma regionaalne geograafia ja looduskaitsealade haldamine. Kliimapoliitika klassis näiteks määrati meile kõigile riik ja siis oli meil 4-nädalane ÜRO kliimakonverentsi simulatsioon, kus oma riigi huvisid pidime kaitsma. Läbi väikse trikitamise suutsin endale võtta Estonia, aga Eesti seisukohtade kaitsmine selles valdkonnas ei ole sugugi mitte meeldiv ülesanne, nagu ma nüüd tean, põhimõtteliselt seisneb see lihtsalt Eesti Energia eest seismist. Aga minu teadmised selles valdkonnas... Oh, ma olen pärast neid viit kuud palju targem. Teises aines pidin tegema suure uurimustöö ühest päikeseenergia projektist Mojave kõrbes, kolmanda jaoks vaatama hunniku dokumentaalfilme USA maakasutuse kujunemise kohta ja nii edasi. Mu maailmapilt on tohutult avaramaks muutunud. Ja mu põhimõtted kindlamaks, ja maailmavaade selgemaks. Ja keel... Ma tootsin sel semestril sentimeetrise pataka inglisekeelset teksti, ja jah, ma tapsin veerand puud ja printisin selle kõik välja, sest ma olen lihtsalt nii pagana uhke kogu selle töö üle.
Albuquerque'sse jõudes võttis reaalsusesse naasmine nii umbes 3 tundi – nii tihe oli sel semestril mu ajakava. Parimas mõttes loomulikult. Mul oli 6 ainet (enamusel mu tiimikaaslastel on 3-4, sest nad tulevad siia magistriõppeks), aga pooled neist olid 400-taseme klassid, mida enamasti võetakse 4. aastal. Mis tähendab, et ma ainult lugesin, lugesin ja lugesin. Ma ei ole viimase 5 aastaga nii palju eestikeelseid ilukirjandulikke raamatuidki lugenud, kui ma nüüd lugesin inglisekeelset teadusteksti. Aga parim osa sellest – MULLE MEELDIS SEE. Jah, me kõik teame, et geograafia eriala tähendab „töötuks õppimist,“ aga mis seal siis ikka, töötu siis töötu. Mind lihtsalt huvitab see, mida ma teen, ja kuidagi saan ma alati hakkama. Lisaks inglise ja hispaania keelele olid mu ained sel semestril International Politics of Climate Change, seesamune maakasutus- ja linnaplaanerimisklass, maailma regionaalne geograafia ja looduskaitsealade haldamine. Kliimapoliitika klassis näiteks määrati meile kõigile riik ja siis oli meil 4-nädalane ÜRO kliimakonverentsi simulatsioon, kus oma riigi huvisid pidime kaitsma. Läbi väikse trikitamise suutsin endale võtta Estonia, aga Eesti seisukohtade kaitsmine selles valdkonnas ei ole sugugi mitte meeldiv ülesanne, nagu ma nüüd tean, põhimõtteliselt seisneb see lihtsalt Eesti Energia eest seismist. Aga minu teadmised selles valdkonnas... Oh, ma olen pärast neid viit kuud palju targem. Teises aines pidin tegema suure uurimustöö ühest päikeseenergia projektist Mojave kõrbes, kolmanda jaoks vaatama hunniku dokumentaalfilme USA maakasutuse kujunemise kohta ja nii edasi. Mu maailmapilt on tohutult avaramaks muutunud. Ja mu põhimõtted kindlamaks, ja maailmavaade selgemaks. Ja keel... Ma tootsin sel semestril sentimeetrise pataka inglisekeelset teksti, ja jah, ma tapsin veerand puud ja printisin selle kõik välja, sest ma olen lihtsalt nii pagana uhke kogu selle töö üle.
See ei olnud muidugi ainus töö. Mu päris töökoht on vetelpäästja meie ujulas. Rekordnädalal 20h, üldiselt ikka vähem. Sotsiaalelu oli mul nii palju, kui leidsin aega paari imelise matka ja õhtusöögi jaoks – sain lõpuks tehtud-nähtud kaks New Mexico firmamärki, White Sands ja Sandia Peak Tramway. Esimene on täpselt see, mida nimest arvata võiks, tohutud valged liivaväljad peaaegu Mehhiko piiri ääres (suurimad kipsliivaväljad maailmas, juhul kui "kipsliiv" on eksisteeriv sõna eesti keeles). Isegi TERVE USA satelliitkaarti vaadates on see nähtav säravvalge laik pildil. Sealkandis tehti ka 40ndatel esimesed tuumapommi katsetused, tühjust on lihtsalt nii palju. Olime öö telgis, ja oh see päikesetõus, esimesed kiired juba ennegi säravate luidete tagant... Imeline. Olgu mainitud, et inimeste lemmikajaviide White Sands'i külastades on kelgutamine, samas kui järgmisel hommikul vallutasime lühikestes pükstes seal samas läheduses Lõuna New Mexico kõrgeima tipu (Sierra Blanca), kus endiselt töötas suusakeskus. 31. märtsil. Mitte kaugel Mehhiko piirist! Sandia Tramway läheb samuti kõrgustesse: see on maailma pikkuselt teine õhutramm, mis tõuseb Albuquerque'st meie Sandia mäestiku tippu, 3300 meetri peale. Minu eelarvamust see lõbusõit siiski ei kukutanud – mulle tundub ikkagi, et kõik elamused on suurimad ja ehtsaimad ilma igasuguse mootorimehhanismita, omal jalal, jõudku sa siis päris tippu välja või mitte.
Jooksja elu rõõmud ja valud
Töötamise teemaga jätkates – see kõige tähtsam siin, minu põhitöö, on ikkagi jooksmine. Enamasti treenisin 10 korda nädalas, keskmine nädal 65 miili (100+ km) jooksu pluss veidi ratast-ujumist, jõusaal ja kerelihased pealekauba muidugi. Mis minu päevakavasse puutub, siis mõne korra tõesti tundsin, et pagan, seda on liiga palju, ma ei jõua enam oma orav rattas elu elada. Aga enamus ajast teadsin, et see on täpselt see, mida ma tahan. Mida ma armastan. Sest olgem ausad, elus on vähe asju, mis on hullemad kui igavus, mitte midagi tegemine. Jooksu koha pealt oli mul oma eesmärk teada juba jaanuaris – kvalifitseeruda USA regionaalsetele meistrivõistlustele 5000 meetris, 31. mail, minu 21. sünnipäeval. Lisaks kuulsin märtsis, et sel hooajal on minu plaanis vähemalt üks 10000m jooks. Keskmiselt on sel aastal meie tüdrukud lühema suunitlusega, enamus neist teeb 1500m-t, seega minu kilometraaz, tempo- ja lõigutreeningud olid veidike pikemad kui teistel. 8 miiliseid (13 km) tempojookse oli mul kokku 4, neist viimane üksinda ja 6:14 (3:53/km) tempos, pikim staadionitrenn oli 8x1000m, ajad 3:26 ümber. Väga rahul olin ka oma 10x400m treeninguga, kõik lõigud olid ca 74 sek. Ja alles eelmisel kolmapäeval tegime 6x1000m, pärast mida jooksin 200 meetriseid 32 sekundiga, mis minusugusele maratoninaisele on superkiire. Ma tean, et need numbrid jätavad enamuse üsna külmaks, aga see ongi rohkem mu enda jaoks. Sest ma mäletan iga viimset kui treeningut, mis ma sel hooajal teinud. Kõiki neid miile, mis ma olen läbinud. Ma võin need numbrid une pealt ka ette lugeda. Ükski neist mainitud kordadest ei olnud lihtne, aga see tunne pärast... Selle nimel tasub jooksja olla.
Töötamise teemaga jätkates – see kõige tähtsam siin, minu põhitöö, on ikkagi jooksmine. Enamasti treenisin 10 korda nädalas, keskmine nädal 65 miili (100+ km) jooksu pluss veidi ratast-ujumist, jõusaal ja kerelihased pealekauba muidugi. Mis minu päevakavasse puutub, siis mõne korra tõesti tundsin, et pagan, seda on liiga palju, ma ei jõua enam oma orav rattas elu elada. Aga enamus ajast teadsin, et see on täpselt see, mida ma tahan. Mida ma armastan. Sest olgem ausad, elus on vähe asju, mis on hullemad kui igavus, mitte midagi tegemine. Jooksu koha pealt oli mul oma eesmärk teada juba jaanuaris – kvalifitseeruda USA regionaalsetele meistrivõistlustele 5000 meetris, 31. mail, minu 21. sünnipäeval. Lisaks kuulsin märtsis, et sel hooajal on minu plaanis vähemalt üks 10000m jooks. Keskmiselt on sel aastal meie tüdrukud lühema suunitlusega, enamus neist teeb 1500m-t, seega minu kilometraaz, tempo- ja lõigutreeningud olid veidike pikemad kui teistel. 8 miiliseid (13 km) tempojookse oli mul kokku 4, neist viimane üksinda ja 6:14 (3:53/km) tempos, pikim staadionitrenn oli 8x1000m, ajad 3:26 ümber. Väga rahul olin ka oma 10x400m treeninguga, kõik lõigud olid ca 74 sek. Ja alles eelmisel kolmapäeval tegime 6x1000m, pärast mida jooksin 200 meetriseid 32 sekundiga, mis minusugusele maratoninaisele on superkiire. Ma tean, et need numbrid jätavad enamuse üsna külmaks, aga see ongi rohkem mu enda jaoks. Sest ma mäletan iga viimset kui treeningut, mis ma sel hooajal teinud. Kõiki neid miile, mis ma olen läbinud. Ma võin need numbrid une pealt ka ette lugeda. Ükski neist mainitud kordadest ei olnud lihtne, aga see tunne pärast... Selle nimel tasub jooksja olla.
Võistlused ja võistlemine on omaette teema. 6. aprillil andsid treenerid mulle teada, et 10 päeva pärast jooksen Los Angeleses, Mt. Sac-il oma elu esimese 10000m (see oli karm uudis!). Enne seda jõudsin Arizonas teha kohutava avastardi 1500m-s (aeg ei kannata trükimusta), mis ei mõjunud mu enesekindlusele just hästi, aga tol hetkel tundus see Mt. Sac lihtsalt algus pikale hooajale. Minu stardis oli üle 30 tüdruku, üks hirmuäratavam kui teine, aga treenerid sisestasid mulle, et ma ei ole viimane, et seal on nõrgemaid kui mina. Ja siis ma jooksin. Tempo oli aeglasem, kui plaanis, aga tunne see-eest hea. Parandasin oma kohta igal ringil, ja lõpuks – kolmas. 35:06. Parim osa: peaaegu kindel koht regionaalsetel, kuhu nii väga saada tahtsin, sest viimased 5 aastat on veel isegi ca 35:25 koha taganud. Süsteem on siin ülikooli kergejõustikus nimelt nii, et on 2 regiooni, ida ja lääs, ja mõlemas kvalifitseerub igal alal 48 esimest tulemust. Siiski tahtsime head aega 5000m-st ka, ja parimad tingimused selleks olid mai alguses Payton Jordan'il, Stanfordi staadionil, põhimõtteliselt San Franciscos. Sinna saamine oli omaette draama, sest korraldajad ei tahtnud mind peale lasta – mul ei olnud ju mingit aega ette näidata. Suur helistamis-meilimismaraton (mu siinne treener ei ole kunagi varem ega hiljem nii palju energiat ja aega minusse investeerinud) lõppes laupäeva hommikul, 24 tundi enne minu võistlust, kui alustasin just oma tempojooksu siin, Albuquerque's, ja treener sai järsku sõnumi, et mul on koht jooksus. Lastakse võistelda. Mulle osteti pilet lennule, mis tõusis õhku kahe tunni pärast ja olingi järsku San Franciscos, oma unistuste linnas. Pikema jututa ütlen ära, et kõik mida linnast nägin, oli lennujaam, hotelli parkla, ja staadion. Selline on see jooksja elu. Oktoobrikuus ema veel üritas uurida, mida ma kõigi oma ringilendamiste jooksul siin ka nägin, aga ta andis kähku alla – see ei ole just suuremat sorti nägemis-kogemis reisimistüüp, mida ma siin harrastan.
Jooks Payton Jordan'il ise oli... Katastroof. See oli kõrgetasemeline võistlus, seega isegi kõige aeglasem start, milles olin, joosti selgelt minu tasemest kiiremini, ja mul on kogemust nii vähe, et ei oska veel asjade käiku kontrollida. Esimene 400 meetrit – 74 sekundit. Tuleb vist mainida, et jooksin seal oma 1500m isikliku. 5000 meetri sees. See peaks ütlema kõik - taktikaliselt täielik lollus ja põrumine. Aeg 16:53 ei olnud kohe kindlasti see, milleks ma võimeline olin ja mille järele läksin. Positiivse külje pealt õnnestus näha eesti jooksustaare Liinat, Kauri, Andit ja Laurat, ja rääkida viimaks ometi näost näkku eesti keelt - oh kui hea tunne! Poleks iial arvanud, et selline pisiasi mulle nii palju rõõmu võiks pakkuda.
Kaks nädalat tagasi tegin Wyoming'is, 2200 meetri korgusel, oma hooaja 4. ja 5. jooksu, 10000m ja 5000m, millest esimene oli peaaegu sama suur katastroof (mul olid taas tõsine pistmisprobleem, millega viimasel kevadel hädas olen olnud) ja teine, kohe järgmisel päeval, tõestas, et vorm on tegelikult hea, ja pani mind lootusrikkalt tulevikku vaatama – ikka regionaalsete poole. Isiklikus elus oli mul tol hetkel päris kohutav aeg ja ühikast visati mind ka semestri lõpu puhul välja, nii et kolisin oma kottide ja kastidega paari teise jooksja juurde. Aga kõik valikud, mis ma tegin, seadsid jooksu esikohale. See oli see, mida ma tahtsin, mille nimel üritasin kõik teha.
Kuni järsku selgus, et minu regionaalsetele minek on suure küsimärgi all – niivõrd kiireid tulemusi on tüdrukud sel aastal jooksnud. Eks see ole selle suure importimise tagajärg; see ei ole mitte ainult minu ülikool, kes Euroopa jooksjaid kamaluga sisse toob. Nädal tagasi saigi selgeks, et minu aeg on 51. regioonis ja seega väljaspool top 48-t (siinkohal lihtsalt pean Eestimaa spordisõpradele mainima, et kümnevõistluses on ainult riiklik voor, kuhu läheb 24 esimest tulemust, ja sel kevadel on nende 24 hulgas 2 eesti poissi – USA ülikoolispordi mastaape arvestades ikka ülikõva saavutus). Oh, ma nutsin terve päeva. Asi ei ole lihtsalt ühes võistluses. See uudis tähendas, et tegelikult tegin oma ainsa normaalse võistluse aprillis Mt. Sacil, kui ise arvasin, et kõik on alles ees. Viimased 6 nädalat treenisin justkui mitte millekski. Kõik need tempojooksud, kõik need miilid, need jäävadki lihtsalt reliseerimata. Lisaks kõrvalmõjud, nagu see, et pean terve selle nädala, kaasaarvatud oma sünnipäeva, üksi Albuquerque's veetma, sest kõik mu sõbrad on suveks lahkunud või võistlemas, ja minu finantsiline kaotus. Summat ma parem ei maini, aga kuna mitte-minejatele ei maksa keegi viimase paari nädala elamist kinni, lisaks raha, mis neile seal antakse, kuna see on ikkagi aasta tähtsaim võistlusreis... kaotasin nii mõnedki dollarid.
Kaks nädalat tagasi tegin Wyoming'is, 2200 meetri korgusel, oma hooaja 4. ja 5. jooksu, 10000m ja 5000m, millest esimene oli peaaegu sama suur katastroof (mul olid taas tõsine pistmisprobleem, millega viimasel kevadel hädas olen olnud) ja teine, kohe järgmisel päeval, tõestas, et vorm on tegelikult hea, ja pani mind lootusrikkalt tulevikku vaatama – ikka regionaalsete poole. Isiklikus elus oli mul tol hetkel päris kohutav aeg ja ühikast visati mind ka semestri lõpu puhul välja, nii et kolisin oma kottide ja kastidega paari teise jooksja juurde. Aga kõik valikud, mis ma tegin, seadsid jooksu esikohale. See oli see, mida ma tahtsin, mille nimel üritasin kõik teha.
Kuni järsku selgus, et minu regionaalsetele minek on suure küsimärgi all – niivõrd kiireid tulemusi on tüdrukud sel aastal jooksnud. Eks see ole selle suure importimise tagajärg; see ei ole mitte ainult minu ülikool, kes Euroopa jooksjaid kamaluga sisse toob. Nädal tagasi saigi selgeks, et minu aeg on 51. regioonis ja seega väljaspool top 48-t (siinkohal lihtsalt pean Eestimaa spordisõpradele mainima, et kümnevõistluses on ainult riiklik voor, kuhu läheb 24 esimest tulemust, ja sel kevadel on nende 24 hulgas 2 eesti poissi – USA ülikoolispordi mastaape arvestades ikka ülikõva saavutus). Oh, ma nutsin terve päeva. Asi ei ole lihtsalt ühes võistluses. See uudis tähendas, et tegelikult tegin oma ainsa normaalse võistluse aprillis Mt. Sacil, kui ise arvasin, et kõik on alles ees. Viimased 6 nädalat treenisin justkui mitte millekski. Kõik need tempojooksud, kõik need miilid, need jäävadki lihtsalt reliseerimata. Lisaks kõrvalmõjud, nagu see, et pean terve selle nädala, kaasaarvatud oma sünnipäeva, üksi Albuquerque's veetma, sest kõik mu sõbrad on suveks lahkunud või võistlemas, ja minu finantsiline kaotus. Summat ma parem ei maini, aga kuna mitte-minejatele ei maksa keegi viimase paari nädala elamist kinni, lisaks raha, mis neile seal antakse, kuna see on ikkagi aasta tähtsaim võistlusreis... kaotasin nii mõnedki dollarid.
Ma tean, et mul on kalduvus oma elusündmusi üledramatiseerida. Aga nagu igas valdkonnas, ma arenen ka selles. Nutsin oma nutud ära, ja panin asjad perpektiivi. Eile lugesin Rosa'st, tavalisest naisest Mosambiigis, kes sünnitas just oma esimese elava (!) lapse. Nüüd peab ta iga päev kõndima 4 tundi haiglasse ja 4 tundi tagasi, 40 kraadises kuumuses, et saada ravimit, mis ennetab tütart rinnapiimaga saamast HIV-d, mis Rosa'l endal on. Ja see ei ole ju mitte lihtsalt Rosa elu, see on nii umbes kolmandiku maailma elu. Mina olen siin oma külluslikus ameerika mullis, võimeline ostma Walmartist šokolaadi või sõitma Los Angelesesse, kui vaid tuju tekib. Ja tegelikult olen ma õnnelik ka. Jas sem vežela, endiselt. Samas on mul ka hea meel kõigi nende pisarate üle, mis ma möödunud nädala jooksul valasin, sest see ju näitab kirge. Ma poleks kunagi arvanud, et suudan staadionijooksu sellise kirega võtta, seda ala niivõrd palju armastada. Veel kolm aastat tagasi ei mahtunud mu pähe, kes kurat tahab siledal platsil ringiratast liduda. Või veelgi enam – selleks TREENIDA. Milline aja-, energia-, ajurakkude raisk. Ja nüüd tahan ma OLLA see sama ringiratast liduja, ma tahan olla jooksja ja saada kiiremaks ja paremaks ja kogenenumaks. Purustada need 35:06 ja 16:53, milleks ma ilmselgelt olin juba sellel kevadel võimeline, aga lihtsalt ei olnud see hetk. Kui ma panen ritta kõik need eluaspektid, milles ma möödunud 9 kuuga arenenud olen, alustades keeleliste oskustega ja lõpetades koostöövõimega (ma vist veel ei maininud - kui kade ma ka oma tiimikaaslaste peale ei oleks, et nad kõik regionaalsetele peale said ja mina mitte, on see siiski võrratu grupp minu ümber ja ma ei tea, mis ma ilma oma tüdrukute toetuse ja motivatsioonikõnedeta sel hooajal oleksin teinud), siis võib vist küll rahuliku südamega oma 21-le vastu minna.
Ja lõpetuseks, mis ootab Leenut Eestimaal:
JAZ SEM VESELA
Seekordne pealkiri tähendab sloveenia keeles „ma olen õnnelik“. Ma oskan seda lauset nüüd öelda veel lisaks soome, rootsi, prantsuse, saksa ja norra keeles – kõik need rahvused on esindatud UNM suusatiimis, mis on viimased kuu aega minu perekond olnud. Ja ma olen tõesti õnnelik. Andrea, Anna, Aljaž, Aku, Anni, Mats, Pierre, Eva, Christian, Caleb ja treener Fredrik – need inimesed on nii uskumatul kombel mu suusaarmastuse tagasi toonud ja ma olen oma elu siin väga nautinud. Nagu kogu viimasel aastal, kui nüüd aus olla!
Ma ei oskagi seletada, kuidas asjad minu elus juhtuvad. Seda vist ei olegi võimalik seletada. Kõik mu lähedasemad inimesed teavad, kui väga ma 2012. aasta kevadel suusatamist vihkasin. Jah, vihkasin. Ma olin ületreeninud ja lumevaese talve tõttu liiga palju tunde autos veetnud, mulle ei meeldinud, kui ebavõrdne on suusatamine varustuse koha pealt ja ebaloomulik tingimuste suhtes. Joostes sa vaid võtad tossud ja lähed. Ükskõik kus, mis ajal, lumega või lumeta. Lühidalt, ma olin kindel, et mina suusastardikaarte alla väljaspool Tartu maratoni ei naase kunagi. Pärast nii head vaheaega Eestis algas see semester New Mexicos aga kurvalt. Lisaks Pierre'i lahkumisele hakkas alates Ameerikasse tagasijõudmisest mu IT band (ma tõesti ei oska seda tõlkida) valu tegema. Mõnel päeval jaanuari lõpus oli isegi kõndimine piinarikas. Nii et läksin tasapisi jooksult üle ujumisele-vesijooksule-elliptilisele, ja treenisin jälle enamasti üksinda. Füsioteraapia, harjutused, elektri- ja ultraheliravi, miski ei tundunud aitavat.
Kuni mu Soome sõber kutsus mu ühel hommikul suusatiimiga kaasa meie oma Sandia tippu. 3500 m kõrgust, lumi, päike ja otsatud kõrbevaated. Ning treener Fredrik küsis, kas tahaksin tulla nädalavahetuseks kaasa Red River'i suusakuurorti treeninglaagrisse - IKKA TAHAN. Ma nautisin seda seltskonda nii väga, ma nautisin kõrgusemeetreid ja pehmet lund ja olin lihtsalt nii tänulik, et ei pea külmas basseinis kükitama (minu valu nimelt lõi välja ainult põlve painutamisel, seepärast olid ka ujumine ja suusk võimalikud, et jalg püsib neil aladel üsna sirge ratta ja jooksuga võrreldes). Tegin 90ndate lehmakostüümis suusatajate kontrollvõistluse ka kaasa, SEST NALJA PEAB JU SAAMA ja treener otsustas mu võtta Colorado'sse tõelisetele võistlustele (lisaks olen ma nüüdseks ka UNM-i suusatiimi ametlikus nimekirjas).
Ma ei oskagi seletada, kuidas asjad minu elus juhtuvad. Seda vist ei olegi võimalik seletada. Kõik mu lähedasemad inimesed teavad, kui väga ma 2012. aasta kevadel suusatamist vihkasin. Jah, vihkasin. Ma olin ületreeninud ja lumevaese talve tõttu liiga palju tunde autos veetnud, mulle ei meeldinud, kui ebavõrdne on suusatamine varustuse koha pealt ja ebaloomulik tingimuste suhtes. Joostes sa vaid võtad tossud ja lähed. Ükskõik kus, mis ajal, lumega või lumeta. Lühidalt, ma olin kindel, et mina suusastardikaarte alla väljaspool Tartu maratoni ei naase kunagi. Pärast nii head vaheaega Eestis algas see semester New Mexicos aga kurvalt. Lisaks Pierre'i lahkumisele hakkas alates Ameerikasse tagasijõudmisest mu IT band (ma tõesti ei oska seda tõlkida) valu tegema. Mõnel päeval jaanuari lõpus oli isegi kõndimine piinarikas. Nii et läksin tasapisi jooksult üle ujumisele-vesijooksule-elliptilisele, ja treenisin jälle enamasti üksinda. Füsioteraapia, harjutused, elektri- ja ultraheliravi, miski ei tundunud aitavat.
Kuni mu Soome sõber kutsus mu ühel hommikul suusatiimiga kaasa meie oma Sandia tippu. 3500 m kõrgust, lumi, päike ja otsatud kõrbevaated. Ning treener Fredrik küsis, kas tahaksin tulla nädalavahetuseks kaasa Red River'i suusakuurorti treeninglaagrisse - IKKA TAHAN. Ma nautisin seda seltskonda nii väga, ma nautisin kõrgusemeetreid ja pehmet lund ja olin lihtsalt nii tänulik, et ei pea külmas basseinis kükitama (minu valu nimelt lõi välja ainult põlve painutamisel, seepärast olid ka ujumine ja suusk võimalikud, et jalg püsib neil aladel üsna sirge ratta ja jooksuga võrreldes). Tegin 90ndate lehmakostüümis suusatajate kontrollvõistluse ka kaasa, SEST NALJA PEAB JU SAAMA ja treener otsustas mu võtta Colorado'sse tõelisetele võistlustele (lisaks olen ma nüüdseks ka UNM-i suusatiimi ametlikus nimekirjas).
Mulle meeldib, kuidas suusatajad siin reisivad. Jooksjatega on see alati suur kamp, lennukid, hotellid, ainult väljas söömine. Suusavõistlustele minnakse enamasti tiimibussiga, seltskond on nagu väike pere, elame kõik ühes majas ja kokkame koos. Aga parim osa on see Heleene, see isik, kes ma nende inimestega olen. Ma olen nii tänulik olnud lihsalt selle võimaluse eest reisida ja suusatada ja ma olen kogu aeg õnnelik. Kogu aeg optimist. Kuulsin, et suusatajad olevat arutanud, et ma tõin nii palju positiivset energiat endaga kaasa, kui nendega ühinesin. Suhtumise koha pealt on USA mind palju muutnud ka, nüüd olen ma nii üdini tiimi eest väljas, mitte see individualist-ülemõtleja, kes ma vanasti olin. MAAILM ON JU NII IMELINE PAIK. Ma ei toonud Coloradost ühtegi võitu koju, aga minust tagapool oli veel päris paras ports päris-stipendiumi-sportlasi – siia kohale tulnud Rootsist, Norrast jne ja sel hooajal 1000+ km suusatanud. Mul oli 7. kord suuskadel.
Mul tekkisid väiksed probleemid oma jooksutreeneritega, nii et vahepeal mind suusatiimiga kaasa ei lastud. Asi lõppes muide nii, et need samad treenerid küsisid minult, kui palju paar rullsuuski maksab ja lubasid need mulle osta, kui see on see, mida treeninguks vajan (!!!). Sel nädalavahetusel olin aga jälle stardis – USA lääneregiooni meistrivõistlused Colorados. Kes oleks osanud arvata, et omadega sinna jõuan. 5 km klassika, 15 km uisk ja vahepeal veel bankett, kuhu mindi saanidel, üles mööda mäesuusanõlva. Ja pärast alla, tähistaevas meie kohal ja kõik soojas tekkide sees. Seda kõike nendes võrratutes mägedes. Lõppude lõpuks taandub ju kõik sellele, et mina armastan mägesid. Nii väga-väga. Olgu need siis kaktustega kaetud või lumega kaetud, mina armastan.
Mul tekkisid väiksed probleemid oma jooksutreeneritega, nii et vahepeal mind suusatiimiga kaasa ei lastud. Asi lõppes muide nii, et need samad treenerid küsisid minult, kui palju paar rullsuuski maksab ja lubasid need mulle osta, kui see on see, mida treeninguks vajan (!!!). Sel nädalavahetusel olin aga jälle stardis – USA lääneregiooni meistrivõistlused Colorados. Kes oleks osanud arvata, et omadega sinna jõuan. 5 km klassika, 15 km uisk ja vahepeal veel bankett, kuhu mindi saanidel, üles mööda mäesuusanõlva. Ja pärast alla, tähistaevas meie kohal ja kõik soojas tekkide sees. Seda kõike nendes võrratutes mägedes. Lõppude lõpuks taandub ju kõik sellele, et mina armastan mägesid. Nii väga-väga. Olgu need siis kaktustega kaetud või lumega kaetud, mina armastan.
Ja mis siis jooksust saab? Eelmisel esmaspäeval oli seis nagu viimased kuu aega – proovisin joosta, üle 6 minuti ei saanud. Teisipäeval proovisin jälle, seekord soojendasime põlve enne ultraheliga üles. 6 minutit, 7, 8, 10.. ma juba ei suutnud seda uskuda. Ja viimaks – 25 MINUTIT. Ma nutsin. Õnnest. Kolmapäeval 35. Neljapäeval 42. Ja viimased 10 päeva ei ole ma peaaegu kordagi naeratamist lõpetanud. Sest ma tulen tagasi jooksuradadele, ma tean. Ükskord juhtub see niikuinii. Ja seniks võtan ma lihtsalt vastu iga võimaluse, mida elu mulle pakub.
EDIT: Selle sissekande kirjutasin valmis juba enam kui nädal tagasi, kui roadtripisime koju Coloradost. Aga kogu aeg on nii kiire, et polnud isegi aega "postita" nuppu vajutada. Eelmisel nädalal väljusin vist iga päev kodust kell 8 hommikul ja jõudsin kell 9 õhtul - trenn, kool, töö, trenn ja LUGEMINE. See oli näiteks lugemiskogus mu üheks aineks neljapäeval. Selline tavaline. Ja aineid on mul 6.
Jooksuga olen nüüdseks nii kaugel, et möödunud nädalal tegin juba kaks minifartleki ja pühapäeval 80 minutit. Imesid tõesti juhtub! Selline tunne, et tahaks usklikuks hakata.
SEST EESTLANE OLEN JA EESTLASEKS JÄÄN
2013. aasta Euroopa meistrivõistlused krossijooksus toimusid Belgradis, Serbias, 8. detsembril. Minu teekond Balkani poolsaarele algas kolm päeva varem, kui neljapäeva hommikul istusin Albuquerque's Washingtoni lennukile. Veel päev enne tegime trenni lühikeste käistega, aga kui tol hommikul üles ärkasin, oli New Mexico kaetud lumega. Kõlab küllaltki tavaliselt, aga tegelikult ei ole – kaktused paksu valge vaiba all on üsna sürreaalne vaatepilt. Järgmine kultuurielamus oli juba teisel pool ookeani, minu paar ootetundi Frankfurdi lennujaamas, kui sain tõdeda, et Euroopa on ikka veidi teine tera. Kireva plastiknänni ja T-särkide asemel müüakse Chaneli, Vuittoni ja Hennessy'd. Dunkin' Donutsit ja barbeque-putkasid asendavad orgaanilised salatid ja prantsuse juustud-leivad. Ja inimesed! Keegi ei kannagi enam vabal ajal jooksutosse! Iga teine ei järagi burgerit! Ja paraku ei alusta ka keegi enam vestlust.
Belgradi lennujaamast sõitsin heausuliselt koos Rootsi, Iiri ja Saksa koondistega ööbimiskohta, ilusasse neljatärni hotelli. Siis selgus, et olen vales kohas, meile on määratud teine hotell. Korraldajad transportisid mind lahkelt kohale, aga paraku Hotel Srbija enam nii ilus ei olnud. Veidra kokkusattumusena oli tärne vähem ja tiimideks olid türklased, poolakad, bulgaarlased, sloveenlased, serblased – lõhnas nagu Ida-Euroopa. Võib-olla olen paranoiline, aga sellised seosed teevad mul tuju alati kurvaks. Eriti seetõttu, et tean, et olen ka ise üks eelarvamuste ori – mind häirib, kui Eestit Ida-Euroopaks lahterdatakse, mulle meeldib mõelda, et meie oleme PÕHIMÕTTELISELT Skandinaavia, meie inimarenguindeks on nii kõrge ja majandus stabiilne jne, aga NEMAD seal allpool, nemad on üks tõeline Ida-Euroopa. Ja samas NEMAD seal mõtlevad, et nende riik on siiski Kesk-Euroopa ja loodavad igati respekteeritud ja armastatud olla. Ja samas – mis üldse on Ida-Euroopal viga? Miks keegi ei taha tunnistada, et ta sinna kuulub? Geograafia on ju geograafia. Aga olgem ausad, sõnal „ida“ on praegusel ajastul halb maik juures.
Belgradi lennujaamast sõitsin heausuliselt koos Rootsi, Iiri ja Saksa koondistega ööbimiskohta, ilusasse neljatärni hotelli. Siis selgus, et olen vales kohas, meile on määratud teine hotell. Korraldajad transportisid mind lahkelt kohale, aga paraku Hotel Srbija enam nii ilus ei olnud. Veidra kokkusattumusena oli tärne vähem ja tiimideks olid türklased, poolakad, bulgaarlased, sloveenlased, serblased – lõhnas nagu Ida-Euroopa. Võib-olla olen paranoiline, aga sellised seosed teevad mul tuju alati kurvaks. Eriti seetõttu, et tean, et olen ka ise üks eelarvamuste ori – mind häirib, kui Eestit Ida-Euroopaks lahterdatakse, mulle meeldib mõelda, et meie oleme PÕHIMÕTTELISELT Skandinaavia, meie inimarenguindeks on nii kõrge ja majandus stabiilne jne, aga NEMAD seal allpool, nemad on üks tõeline Ida-Euroopa. Ja samas NEMAD seal mõtlevad, et nende riik on siiski Kesk-Euroopa ja loodavad igati respekteeritud ja armastatud olla. Ja samas – mis üldse on Ida-Euroopal viga? Miks keegi ei taha tunnistada, et ta sinna kuulub? Geograafia on ju geograafia. Aga olgem ausad, sõnal „ida“ on praegusel ajastul halb maik juures.
USA-s on mind sageli üllatanud inimeste minimaalne kursis olek Nõukogude Liidu ja eelmise sajandi sündmustega. Kõik on kuulnud külmast sõjast, aga sellega asi ka piirdub. Üsna USA-maine küsimus on „oota NSVL vist läks laiali onju?“ Minu jaoks kõlab selline asi uskumatult. Olen neile üritanud endale teadaolevate lookestega – et kuidas näiteks kilekotid jõudsid Eestisse, kui mu vanemad olid teismelised, ja kõik lapsed kasutasid õnnest särades väljamaa plastikkotte kooliranitsa asemel – asja selgemaks teha, aga ma arvan, et neid eriti siiski ei huvita. Ükskord läksin isegi ühe professori kutsel ülikooli lingvistika loengusse Eestist, meie keelest ning kultuurist rääkima. Too õppejõud oli täiesti veendunud, et meie riigikeel on vene keel ja ma pidin vist 15 korda vastupidist kinnitama, et talle asi pärale jõuaks. Lisaks Nõukogude Liidu teemadele proovisin neile ka ettekujutust anda, kui keeruline minu emakeel ikkagi on. Esiteks meie 4 täpitähte. Siis fakt, et eesti keeles on 14 käänet – mida nad muidugi ei mõista, sest neil ju käändeid ei ole. Aga mul on mu lemmik näitesõna „paber“ - vuristasin siis „paber, paberi, paberit, paberisse jne“ ja see paneb ameeriklastel küll alati suud lahti vajuma. Kolmas vahva tõsiasi on meie tegusõnade võime huvitavalt muutuda. Et „to eat“ on „sööma“ ja „eat“ on „süüa“, et „minema“-st saab „lähen“ ja kogu see muu krempel. Mis keelenüanssidesse veel puutub, siis minu nime kohalikud hääldama ei ei ole võimelised. Pika treeninguga saab "Hiliin"-ist küll enam-vähem "Heleena", aga see viimane e siiski välja ei tule (mille peale juba kaks Piretit on mulle öelnud, et vähemalt ei hääldu ma "pirate").
Tagasi minu tiitlivõistlustele. Ülejäänud Eesti tiim jõudis ka kohale ja läks veidi lõbusamaks. Euroopa meistrivõistluste rada oli naiste U23 ehk minu vanuseklassi jaoks 6 km, mis tähendas nelja 1,5 km pikkust ringi. Eurooplased ahhetasid, et ülikiire rada, Ameerikast tulnud sportlased tunnistasid, et rajal on siiski mõni küngas sees. Meie ju võistleme golfimurudel. Olin oma lennupäeval olnud 30 tundi ärkvel ja ajavahe tõttu oli stardihetkel minu peas kell ikka veel 3 öösel nagu kodus Albuquerque's. Ja eelkõige olin – ja olen vist siiani – ma nii kohutavalt väsinud hooajast USA-s. Viis võistlust ei kõla palju, aga... mu kehale olid need palju. Lisaks need imelised 3.20- kilomeetrile-lõigutrennid, millest varasemalt kirjutasin ja mille kohta Harry ütleb, et ma ei taastunudki neist ära. Seega olin ma hirmul. Terve sügise olin rabanud oma ülikooli heaks ja nüüd olin viimaks väljas oma Eesti eest – see pani mulle teatud surve.
Alustasin ühest stardiboksist Läti tüdrukuga, kes mind paugu hetkel peaaegu pikali lükkas (ja hiljem viimase koha sai). Siiski jäi sel aastal algussirgel minust tahapoole juba rohkem kui 3 jooksjat nagu mullustel euroopakatel (teatavasti olen mina see tüüp, kes stardihetkel uinakut teeb). Arvan, et suutsin teha üsnagi stabiilse jooksu. Pärast teist ringi kuulsin oma kohaks olevat 33 ja pärast neljandat lõpetasin oma jooksu ajaga 21.14 (3.32/km) ja 29ndana 68 tüdruku hulgast. Jah, oktoobris Wisconsinis oli mu tempo kiirem ja 29 ei ole ka loodetud top20. Aga pagan, ma olen rahul! Ma olen väga rahul! See oli mu elu esimene krossijooksu hooaeg, mul on veel nii palju õppida ja areneda. Ja ma olen alles U23 noorim aastakäik – kaks korda on veel võimalus selles klassis joosta. Aga kui aus olla, siis kõige õnnelikum ei ole ma isegi mitte oma tulemuse üle. Hoopis oma suhtumise. Aasta tagasi oleksin ilmselt sellise koha pärast nutma hakanud ja paar teravamat sõna öelnud. Miks mul ikkagi NATUKE paremini ei läinud?? Miks ma esikahekümnes ei olnud?? Aga praegu on minus veidi rohkem postitiivsust, ma suudan näha selle tulemuse taha ja tunnistada, et antud tingimuste juures oli see parim, mis ma teha sain. Ma olen õnnelik, et mul oli võimalus Serbias Eestit esindada, kanda meie ilusat dressi (olgem ausad, Eesti koondise riietus oli üks ilusamaid kogu selle Euroopa bande seas) ja veeta aega toredate eesti jooksjatega. Ja veel õnnelikum olen, kui mõtlen eesootavatele aastatele. Ma tahan saada paremaks!
Tagasi minu tiitlivõistlustele. Ülejäänud Eesti tiim jõudis ka kohale ja läks veidi lõbusamaks. Euroopa meistrivõistluste rada oli naiste U23 ehk minu vanuseklassi jaoks 6 km, mis tähendas nelja 1,5 km pikkust ringi. Eurooplased ahhetasid, et ülikiire rada, Ameerikast tulnud sportlased tunnistasid, et rajal on siiski mõni küngas sees. Meie ju võistleme golfimurudel. Olin oma lennupäeval olnud 30 tundi ärkvel ja ajavahe tõttu oli stardihetkel minu peas kell ikka veel 3 öösel nagu kodus Albuquerque's. Ja eelkõige olin – ja olen vist siiani – ma nii kohutavalt väsinud hooajast USA-s. Viis võistlust ei kõla palju, aga... mu kehale olid need palju. Lisaks need imelised 3.20- kilomeetrile-lõigutrennid, millest varasemalt kirjutasin ja mille kohta Harry ütleb, et ma ei taastunudki neist ära. Seega olin ma hirmul. Terve sügise olin rabanud oma ülikooli heaks ja nüüd olin viimaks väljas oma Eesti eest – see pani mulle teatud surve.
Alustasin ühest stardiboksist Läti tüdrukuga, kes mind paugu hetkel peaaegu pikali lükkas (ja hiljem viimase koha sai). Siiski jäi sel aastal algussirgel minust tahapoole juba rohkem kui 3 jooksjat nagu mullustel euroopakatel (teatavasti olen mina see tüüp, kes stardihetkel uinakut teeb). Arvan, et suutsin teha üsnagi stabiilse jooksu. Pärast teist ringi kuulsin oma kohaks olevat 33 ja pärast neljandat lõpetasin oma jooksu ajaga 21.14 (3.32/km) ja 29ndana 68 tüdruku hulgast. Jah, oktoobris Wisconsinis oli mu tempo kiirem ja 29 ei ole ka loodetud top20. Aga pagan, ma olen rahul! Ma olen väga rahul! See oli mu elu esimene krossijooksu hooaeg, mul on veel nii palju õppida ja areneda. Ja ma olen alles U23 noorim aastakäik – kaks korda on veel võimalus selles klassis joosta. Aga kui aus olla, siis kõige õnnelikum ei ole ma isegi mitte oma tulemuse üle. Hoopis oma suhtumise. Aasta tagasi oleksin ilmselt sellise koha pärast nutma hakanud ja paar teravamat sõna öelnud. Miks mul ikkagi NATUKE paremini ei läinud?? Miks ma esikahekümnes ei olnud?? Aga praegu on minus veidi rohkem postitiivsust, ma suudan näha selle tulemuse taha ja tunnistada, et antud tingimuste juures oli see parim, mis ma teha sain. Ma olen õnnelik, et mul oli võimalus Serbias Eestit esindada, kanda meie ilusat dressi (olgem ausad, Eesti koondise riietus oli üks ilusamaid kogu selle Euroopa bande seas) ja veeta aega toredate eesti jooksjatega. Ja veel õnnelikum olen, kui mõtlen eesootavatele aastatele. Ma tahan saada paremaks!
Kodule lähenedes tunnetasin nii selgeid kultuurierinevusi USA-ga juba Riia lennu- ja Pärnu bussijaamas klienditeenindajatega suheldes ja möödujatele otsa vaadates. Keegi ju ei naerata niisama. Nii paljudel inimestel suletud, otsekui millegi eest kaitsev hoiak. Rääkisin juba suure suuga kõigile, kuidas Ameerika on minu palju lahkemaks ja positiivsemaks teinud ja suhtlusstiili täiesti muutnud. Siis aga suutsin esimesel kodu-päeval (tõenäoliselt ajavahe-probleemide tõttu) ärgata kell 2.20. Päeval. Tõmbasin riided selga ja läksin kohe jooksma – ja õues oli põhimõtteliselt pime. Kõigil vastutulijatel oli kapuuts silmini tõmmatud ja ühtegi naeratavat nägu ma ei näinud. Siis ma mõistin – see ei ole mingi ameerika võrratu kultuur, mis minu naeratama on pannud. Selle asja nimi on päevavalgus! Ma sain lausa vihaseks selle kellegi onkeli või suure paugu peale, kes meie maailmakorralduse ja laiuskraadid välja mõtles. Üldiselt ma katsun ennast mitte kurnata igasuguse majandusliku ebavõrduse jms kirumisega, aga sellest ei saa ma küll aru, kuidas sai ta meid jätta siia Eestimaale lihtsalt 2 tunni valgusega päevas! See ei ole aus! Ma ei saagi oodata eestlastelt mingeid laiu naeratusi – sellises pimeduses oleks see lausa kohatu.
Jah, naeratatakse vähem, aga üldiselt on mul eestlaste kohta öelda siiski palju head. Olin enne jõuluvaheaega niivõrd hirmul siinse jubeda ilma ees, aga sain hoopis veel jubedama ilma ja siiski suurepärased emotsioonid. Ma arvan, et 20.-31. detsembrini kohtusin ma igal päeval erineva inimese või seltskonnaga. Kogu aeg oli mingi üritus, kokkusaamine, kontsert. Kuna mul seega oligi iga inimesega nii umbes 3 tundi, oskasin ma kõiki neid toredaid eestlasi enda ümber niivõrd palju rohkem hinnata kui tavaliselt. Näiteks Kaisa ja Joosep (ja Mihkel), kes mind öösel kell 3 Tartu bussijaamas koogiga ootasid ja sama armsalt paar päeva tagasi Viljandist koogiga teele saatsid. Mõlemal korral üllatusena. Või Robert, kes sõitis Tallinnast Viljandisse lihtsalt et saaks koos kohvikus ära käia. Või mu imeline kärarikas kari naisorienteerujaid, kes midagi küsimata 5 minuti jooksul 600 eurot mu pangakontole kandsid – kuna meie jõulupeo ajal sain skype'i kõne USA treenerilt, kes teatas, et üür ja tervisekindlustus tuleb KOHE üle kanda, aga, vabandust väga, Ameerika, minul sellist raha tagataskus ei ole! Oma perest ja soojast kodust ei hakka ma parem rääkimagi. Taaskord sain veenduda, et neli last peres on üks ütlemata vahva asi.
Teine teema, mille üle vaheajal sai mitmeid kordi mõtteid mõlgutatud, on religioon. Ameeriklaste usupühendumisega olin juba enne sinnakolimist kursis, aga ise selle keskel elades on selle mastaabid mulle siiski palju üllatust valmistanud. Seepärast oli kergenud jõuda tagasi mulle palju meelepärasemasse Eesti usuleigesse keskkonda. See isegi Euroopa kontekstis vähene usklikkus oli mulle ju ammu teada-tuntud, aga nende jõulude ajal kuulsin nii head seletust sellele oma vanaema poolt - "Muidugi olen usklik, aga palju sa seal kirikus ikka jõuad olla, kui kartult on vaja võtta!" Ilus lihtne lause ja võtab usuteemad Eestis kenasti kokku.
Jah, naeratatakse vähem, aga üldiselt on mul eestlaste kohta öelda siiski palju head. Olin enne jõuluvaheaega niivõrd hirmul siinse jubeda ilma ees, aga sain hoopis veel jubedama ilma ja siiski suurepärased emotsioonid. Ma arvan, et 20.-31. detsembrini kohtusin ma igal päeval erineva inimese või seltskonnaga. Kogu aeg oli mingi üritus, kokkusaamine, kontsert. Kuna mul seega oligi iga inimesega nii umbes 3 tundi, oskasin ma kõiki neid toredaid eestlasi enda ümber niivõrd palju rohkem hinnata kui tavaliselt. Näiteks Kaisa ja Joosep (ja Mihkel), kes mind öösel kell 3 Tartu bussijaamas koogiga ootasid ja sama armsalt paar päeva tagasi Viljandist koogiga teele saatsid. Mõlemal korral üllatusena. Või Robert, kes sõitis Tallinnast Viljandisse lihtsalt et saaks koos kohvikus ära käia. Või mu imeline kärarikas kari naisorienteerujaid, kes midagi küsimata 5 minuti jooksul 600 eurot mu pangakontole kandsid – kuna meie jõulupeo ajal sain skype'i kõne USA treenerilt, kes teatas, et üür ja tervisekindlustus tuleb KOHE üle kanda, aga, vabandust väga, Ameerika, minul sellist raha tagataskus ei ole! Oma perest ja soojast kodust ei hakka ma parem rääkimagi. Taaskord sain veenduda, et neli last peres on üks ütlemata vahva asi.
Jah, Eestimaal on imelisi inimesi!
TAHAN AINULT RÄNNATA!
Minu igavene suvi 2013 on viimaks ikkagi läbi. Pierre saab kohe-kohe oma kraadi kätte ja sõidab elama Namiibiasse. Ma ei tea veel, kuidas mu järgmine semester välja nägema hakkab, aga raske on, selles võib kindel olla. Viimased paar kuud olen ma olnud peaaegu üdini optimist, positivist ja veel igat muud moodi õnnelik ja särav. Võibolla elu parim sügis! Aga kõik ei saa ju ometi olla liiga hea. Vähemalt oli meil Pierre'iga uhke finaal - imelised 8 päeva ja 3000 miili mööda USA-d.
NCAA Championships
Minu jaoks algas rändamine juba kolmapäeval, 20. novembril, kui lendasime UNM-i tiimiga USA riiklikele ülikoolide krossijooksu meistrivõistlustele Terre Haute'i, Indianasse. Mis on tegelikult ülisuur sündmus, selle päeva nimel treenisime me terve sügise. Juba augusti lõpus oli treeneri motivatsioonikõnedes oma koht 23. novembril ja kõigile oli üsnagi selgeks tehtud, et selle päeva nimel tuleb teha kõik. Niisiis eelnevalt oli meie meeste tiim USTFCCCA poolt projekteeritud 6ndaks ja naised 11ndaks. USA mõistes on sellised kohad midagi VÄGA kõrget, seega ootused ja pinged olid laes. Rada Terre Haute'is mulle meeldis. Üldiselt on võistlusrajad Ameerikas golfikeskustes - laitmatu muru, olematud tõusud. Riiklike rada oli tuulisel põllul, taevast sadas lund (või pigem muda), kõik oli porine ja vesine ja segitambitud ja vahepeal olid rajal sõna otseses mõttes tiigikesed. Selline nali mulle istub! Hoolimata sobivatest tingimustest olin enne võistlust ülinärvis ja üliärevil. Regionaalsed meistrivõistlused Salt Lake City's, Utah's, ainult nädal aega tagasi olid minu jaoks olnud täielik katastroof. Nutsin juba kaks meetrit pärast finišijoont, olin endas ja oma pidevalt langevas vormis nii kohutavalt pettunud. Treenerid ei olnud minuga ka sugugi rahul. Olin eelnevatel võistlustel 2 korda olnud meie 4. tüdruk ja viimastel, konverentsi meistrikatel 5. Nüüd, Utah's, olin meie 7. Ehk viimane - ainult 7 ju võistlebki. Nicola möödus minust veel 10 meetrit enne finišijoont, olin nii alla andnud. Treenerid ja Flotrack'i projektsioon ootasid minult kohta vahemikus 10-15, mina olin 38. Ehk siis tunne enne riiklikke ei olnud üldse mitte enesekindel (mingil hetkel oli lausa kahtlus, et mind ei lasta isegi peale - võistlustele võetakse ju kaasa 9 tüdrukut, ehk siis valikut asendamiseks oli küll ja küll).
NCAA Championships
Minu jaoks algas rändamine juba kolmapäeval, 20. novembril, kui lendasime UNM-i tiimiga USA riiklikele ülikoolide krossijooksu meistrivõistlustele Terre Haute'i, Indianasse. Mis on tegelikult ülisuur sündmus, selle päeva nimel treenisime me terve sügise. Juba augusti lõpus oli treeneri motivatsioonikõnedes oma koht 23. novembril ja kõigile oli üsnagi selgeks tehtud, et selle päeva nimel tuleb teha kõik. Niisiis eelnevalt oli meie meeste tiim USTFCCCA poolt projekteeritud 6ndaks ja naised 11ndaks. USA mõistes on sellised kohad midagi VÄGA kõrget, seega ootused ja pinged olid laes. Rada Terre Haute'is mulle meeldis. Üldiselt on võistlusrajad Ameerikas golfikeskustes - laitmatu muru, olematud tõusud. Riiklike rada oli tuulisel põllul, taevast sadas lund (või pigem muda), kõik oli porine ja vesine ja segitambitud ja vahepeal olid rajal sõna otseses mõttes tiigikesed. Selline nali mulle istub! Hoolimata sobivatest tingimustest olin enne võistlust ülinärvis ja üliärevil. Regionaalsed meistrivõistlused Salt Lake City's, Utah's, ainult nädal aega tagasi olid minu jaoks olnud täielik katastroof. Nutsin juba kaks meetrit pärast finišijoont, olin endas ja oma pidevalt langevas vormis nii kohutavalt pettunud. Treenerid ei olnud minuga ka sugugi rahul. Olin eelnevatel võistlustel 2 korda olnud meie 4. tüdruk ja viimastel, konverentsi meistrikatel 5. Nüüd, Utah's, olin meie 7. Ehk viimane - ainult 7 ju võistlebki. Nicola möödus minust veel 10 meetrit enne finišijoont, olin nii alla andnud. Treenerid ja Flotrack'i projektsioon ootasid minult kohta vahemikus 10-15, mina olin 38. Ehk siis tunne enne riiklikke ei olnud üldse mitte enesekindel (mingil hetkel oli lausa kahtlus, et mind ei lasta isegi peale - võistlustele võetakse ju kaasa 9 tüdrukut, ehk siis valikut asendamiseks oli küll ja küll).
Seda, mis toimub USA meistrivõistlustel, on mõistmiseks vaja ise kogeda, sõnadesse seda panna ei saa. 6 km, peaaegu 400 naist, üle 100 meetri pikk stardijoon, ees ootamas tohutu põld ja läbilõikav tuul. Eelnevalt oli rajast üle käinud sama palju mehi - mitte just palju ei olnud järel. Või siiski, võttes muda seisukohalt, üsna palju oli järel. Juba peale 100 meetrit nägin enda ümber lippamas tüdrukuid ühe naelikuga - teine oli porisse kinni jäänud. Strateegia oli treeneritel paika pandud selline, et top3 naised jooksevad kolmekesi ja meie 4 peame teise grupina koos püsima. Suutsime seda enam-vähem edukalt. Ma olin enda üle nii kohutavalt uhke, kui taipasin rajal, et ma lausa lootsin olla meie 7s - sest see tähendaks, et teised tüdrukud on eespool. Et tiimina oleme teinud väga hästi. Selles ju kogu krossijooksu mõte siin seisnebki - tiimitöö. Ja mina teada-tuntud individualistina olin ka lõpuks selle mentaliteedi omaks võtnud - see oli nii hea tunne. Kui A'Havahla, meie abitreener meid 2km peal nägi, oli ta peaaegu pisarates ja räuskas meile mõned päris vürtsikad sõnad. Me jooksvat koha mõttes 220+ peal, eelmisel õhtul olid nad meile andnud kindla käsu tulla ca 70 piirimaile. Tõstsin veidi tempot ja tõmbasin tüdrukuid endaga, kõik oli kaetud poriga ja vesi lendas igas kaares. Aga see oli esimene võistlus üle pika aja, mida ma tõesti nautisin. Möödusin nii mõnestki hinge vaakuvast naisest ja lõpetasin taas meie 4ndana, koht 146, aeg 21.38. Veidi peale finišit nutsin ma jälle - seekord õnnest. Kuidas iganes ma ka ei jooksnud, ma olen nii ülimalt õnnelik, et olen selles tiimis. See oli mu esimene hooaeg USA-s ja teine hooaeg jooksjana, mul on veel nii mõnedki head aastad minna ja kiirused saavutada. Hetkel tunnen lihtsalt, et ma armastan tüdrukuid enda ümber ja seda meeskonnatunnet, kokkuhoidvust, mida ma tunnen. Ma ei ole veel kunagi olnud osa millestki sellisest, ja olen tõesti õnnelik ja tänulik selle võimaluse üle. (Kallistasin nuttes treenerit ka ja ütlesin, kui tänulik ma olen. Eesti kultuuris öeldaks sellise seisundi ja avameelsuse kohta vist "purjus".)
Ja mis puutub tulemusse, siis naised 10. ja mehed 11. kohal - ÜLIHEA. USA-s on sadu ja sadu ülikoole ja me olime üks kahest tiimist kogu riigis, kellel tulid mõlemad tiimid 12 hulka. HURRAA!
Ja mis puutub tulemusse, siis naised 10. ja mehed 11. kohal - ÜLIHEA. USA-s on sadu ja sadu ülikoole ja me olime üks kahest tiimist kogu riigis, kellel tulid mõlemad tiimid 12 hulka. HURRAA!
Lõpuks teel
Pierre sõitis Albuquerque'st Indianasse autoga. Vaatas võistlused ära ja pärast olime öö ühe sõbra juures Indianapolise äärelinnas. Ameerika standardite järgi "normaalses" eramus. See oli TOHUTU. Oma 10 magamistuba, kõik vannitoaga muidugi. Sammastega elutuba läbi kahe korruse. Siis elutuba number kaks, klaveriga. Elutuba number kolm, kaminaga. Elutuba number 4, veel suurema telekaga. Jne. Kõik on suur Ameerikas. Samas olen nii mõnelegi inimesele maininud, et minu kriitika siinse elustiili suhtes ei ole enam nii radikaalne kui pool aastat tagasi. Ei, ma ei ole pimestatud. Ma näen endiselt kõiki nende vigu, seda tarbimishullust ja raiskamist ja ressursside kuritavitamist ja tohutut mugavust ja materiaalsetest asjadest sõltuvust, aga siin olles on selle tagamaid lihtsalt palju kergem mõista. Need samad inimesed, meie sõbra vanemad Indianas, ongi need Ameerika Hullunud Tarbijad, kes igapäevaselt tohutult süsinikujalajälge suurendavad ja naftat kulutavad oma hiigelsuure maja, nelja auto ja sõidame-ostame-sõidame elustiiliga. Aga nad ei ole halvad inimesed. Vastupidi. Logani vanemad olid imetoredad, me läksime kõik koos õhtul pitsat sööma nagu üks suur sõpruskond, pärast vaatasime kenasti koos telekat ja meil oli ülilõbus. Kõik need inimesed lihtsalt EI TEAGI, et kuidagi muud moodi on võimalik elada. Nad on selles kultuuris ja selles keskkonnas üles kasvanud ja elanud. Neil pole aimugi, et kusagil on igas peres ÜKS auto, et mõned inimesed tõesti PEAVADKI kasutatud riideid ostma, et inimesed Ghanas tõepoolest ELAVADKI ameeriklaste prügi sees ja et see jää seal Gröönimaal sõna otseses mõttes SULABKI.
Pühapäeval, 24. novembril, algas ametlikult meie roadtrip. Pierre teatas, et põrutame ühe päevaga otse Raleigh'sse, North Carolinasse välja – see oli meie reisi sihtpunkt, tema tädi pere kodu. USA-s olid teatavasti tänupühad (thanksgiving) tulemas, sellepärast olid meil ka koolivabad päevad (või noh, vähemalt mõned). Ma olin selle teate peale kohutavalt pettunud. Mis mõttes, ma tahan telkida! Ma tahan bensujaamades duši all käimist mängida! Mul on ehtsat roadtrip'i vaja! Niisiis terve pühapäeva me sõitsime. Läbisime Indiana, Ohio, West Virginia, Virginia ja viimaks pool North Carolinat. Ma olen ennast alati ikka üsna intelligentseks tüdrukuks pidanud, eriti mis puutub geograafilistesse teadmistesse, eri maadesse ja kaartidesse, aga USA eelteadmiste koha pealt olen enda peale täitsa pahane. See tähendab, praeguseks hetkeks olen üsna hästi haritud, õppisin juba septembris kõik 50 osariiki kaardil ära ja ma oskan igaühe kohta nii mõndagi iseloomulikku kosta, kui kellelgi informatsiooni peaks vaja minema. Aga paar aastat tagasi oli mul Ühendriikidest nii stereotüüpne mulje. Mõtlesin ikka, et vaesed ameeriklased, kui neil tekib soov välismaale minna ja midagi uut kogeda, on tee päris pikk! Euroopa kõrval tundus kogu USA üksainus riik ja üksainus kultuur. Riik ta muidugi ongi, aga kultuur – kaugel sellest. Oma reisi jooksul jõudsime ka mitu korda veenduda, et osariigid erinevad üksteisest vähemalt sama palju kui Euroopa riigid teineteisest, keel välja arvata. Niisiis, rääkides esimesest päevast: Ohio on lame ja igav. Üsna nagu Kesk-Eesti – põllud, põllud, metsad, ja lumi oli ka veel maas. West Virginia ja Virginia on huvitaval kombel väga erineval majanduslikul järjel. Esimene on üsna selgelt ja nähtavalt vaene ja mahajäänud, teise käsi pidavat ülihästi käima. Aga meie jaoks oli tähtsaim fakt, et maastik muutus niivõrd palju ilusamaks. Mäed. Sügiseselt värvilised lehed (nii vahva oli lõuna poole sõites vaadata, kuidas puud aina rohkem lehte läksid). Tõusud ja langused ja tunnelid ja kivisillad.
Pierre sõitis Albuquerque'st Indianasse autoga. Vaatas võistlused ära ja pärast olime öö ühe sõbra juures Indianapolise äärelinnas. Ameerika standardite järgi "normaalses" eramus. See oli TOHUTU. Oma 10 magamistuba, kõik vannitoaga muidugi. Sammastega elutuba läbi kahe korruse. Siis elutuba number kaks, klaveriga. Elutuba number kolm, kaminaga. Elutuba number 4, veel suurema telekaga. Jne. Kõik on suur Ameerikas. Samas olen nii mõnelegi inimesele maininud, et minu kriitika siinse elustiili suhtes ei ole enam nii radikaalne kui pool aastat tagasi. Ei, ma ei ole pimestatud. Ma näen endiselt kõiki nende vigu, seda tarbimishullust ja raiskamist ja ressursside kuritavitamist ja tohutut mugavust ja materiaalsetest asjadest sõltuvust, aga siin olles on selle tagamaid lihtsalt palju kergem mõista. Need samad inimesed, meie sõbra vanemad Indianas, ongi need Ameerika Hullunud Tarbijad, kes igapäevaselt tohutult süsinikujalajälge suurendavad ja naftat kulutavad oma hiigelsuure maja, nelja auto ja sõidame-ostame-sõidame elustiiliga. Aga nad ei ole halvad inimesed. Vastupidi. Logani vanemad olid imetoredad, me läksime kõik koos õhtul pitsat sööma nagu üks suur sõpruskond, pärast vaatasime kenasti koos telekat ja meil oli ülilõbus. Kõik need inimesed lihtsalt EI TEAGI, et kuidagi muud moodi on võimalik elada. Nad on selles kultuuris ja selles keskkonnas üles kasvanud ja elanud. Neil pole aimugi, et kusagil on igas peres ÜKS auto, et mõned inimesed tõesti PEAVADKI kasutatud riideid ostma, et inimesed Ghanas tõepoolest ELAVADKI ameeriklaste prügi sees ja et see jää seal Gröönimaal sõna otseses mõttes SULABKI.
Pühapäeval, 24. novembril, algas ametlikult meie roadtrip. Pierre teatas, et põrutame ühe päevaga otse Raleigh'sse, North Carolinasse välja – see oli meie reisi sihtpunkt, tema tädi pere kodu. USA-s olid teatavasti tänupühad (thanksgiving) tulemas, sellepärast olid meil ka koolivabad päevad (või noh, vähemalt mõned). Ma olin selle teate peale kohutavalt pettunud. Mis mõttes, ma tahan telkida! Ma tahan bensujaamades duši all käimist mängida! Mul on ehtsat roadtrip'i vaja! Niisiis terve pühapäeva me sõitsime. Läbisime Indiana, Ohio, West Virginia, Virginia ja viimaks pool North Carolinat. Ma olen ennast alati ikka üsna intelligentseks tüdrukuks pidanud, eriti mis puutub geograafilistesse teadmistesse, eri maadesse ja kaartidesse, aga USA eelteadmiste koha pealt olen enda peale täitsa pahane. See tähendab, praeguseks hetkeks olen üsna hästi haritud, õppisin juba septembris kõik 50 osariiki kaardil ära ja ma oskan igaühe kohta nii mõndagi iseloomulikku kosta, kui kellelgi informatsiooni peaks vaja minema. Aga paar aastat tagasi oli mul Ühendriikidest nii stereotüüpne mulje. Mõtlesin ikka, et vaesed ameeriklased, kui neil tekib soov välismaale minna ja midagi uut kogeda, on tee päris pikk! Euroopa kõrval tundus kogu USA üksainus riik ja üksainus kultuur. Riik ta muidugi ongi, aga kultuur – kaugel sellest. Oma reisi jooksul jõudsime ka mitu korda veenduda, et osariigid erinevad üksteisest vähemalt sama palju kui Euroopa riigid teineteisest, keel välja arvata. Niisiis, rääkides esimesest päevast: Ohio on lame ja igav. Üsna nagu Kesk-Eesti – põllud, põllud, metsad, ja lumi oli ka veel maas. West Virginia ja Virginia on huvitaval kombel väga erineval majanduslikul järjel. Esimene on üsna selgelt ja nähtavalt vaene ja mahajäänud, teise käsi pidavat ülihästi käima. Aga meie jaoks oli tähtsaim fakt, et maastik muutus niivõrd palju ilusamaks. Mäed. Sügiseselt värvilised lehed (nii vahva oli lõuna poole sõites vaadata, kuidas puud aina rohkem lehte läksid). Tõusud ja langused ja tunnelid ja kivisillad.
Neli päev North Carolinas
Juba kell 9 võtsid meid vastu Sonja ja Hannes – Pierre'i tädi ja tema mees, mõlemad tulnud Lõuna-Aafrikast nagu kogu tema perekond. Ma arvan, et nende maja oli üks imelisemaid, mis ma oma elus olen näinud. Ameerika standardite kohaselt mitte-suur (minu omade kohaselt hiiglaslik) ja ebareaalselt modernne. Samas keset paksu metsa, kitsed jooksmas mööda aeda. Oh, ma armastasin seda perekonda. Pierre'i nõbud Ben ja Mark on ühed intelligentseimad lapsed, keda ma kohanud olen, ja saime nendega nii palju nalja. Veetsime Raleigh's neli võrratut päeva - minu suur pettumus telkimisvaba oleku pärast oli rohkem kui kadunud. Käisime iga päev jooksmas, külastasime Pierre'i vanu sõpru, õpetajaid ja koolimaja, käisime kohvikutes, poodides ja kunstimuuseumis. Teisipäeva õhtul veetsime õhtu linnas, ja parim osa oli see, et me läksime koos meie ÜHISTE sõpradega. Uskuge või mitte, aga teatavasti külastasin ma veebruaris ühe ülikoolina neljast North Carolina State University't Raleigh's, ja nüüd järsku olime me majas, kus elasid kutid, keda Pierre teadis keskkoolist ja teised, keda mina teadsin eelmisest talvest. MAAILM ON NII PAGANA VÄIKE, INIMESED. See koht on Ameerika, see ju peaks olema suur ja lai! Aga ei. Kui aus olla, siis viimased 12 kuud on minu maailma nii palju vähendanud, et sõna „kauge“ käib.. võibolla Marsi kohta. Ja ma olen nii uhke, kui näen, et see on mu väikeõele Retile ka külge hakanud. Eelmisel aastal küsisin talt vahel ikka, et kuhu ma homme lähen. Ta ütles: „Portugali!“ Kui ütlesin ei, pakkus ta: „Ameerikasse!“ Samamoodi nüüd Skype'is suhtub ta sellesse nii igapäevaselt, et ma teisel pool maakera olen, ja ma arvan, et nii see peabki olema. Ma ei taha, et tal oleks mingi hirm või aukartus distantside ja asjade võimalikkuse suhtes. Milleks? Kõik on võimalik! Pierre küsis ükskord minult, mis on see koht, kuhu ma kindlasti ei reisiks. Mõtlesin 4 sekundit, aga tegelikult teadsin vastust: sellist kohta ei ole. Ma ei oleks nõus maksma (vähemalt praeguse majandusliku seisu juures) Egiptuse rannapuhkuse või Dubai ostureisi või mingi Idaho väikelinna eest, aga TAHAKSIN ma minna igale poole. Ma unistan rongiga läbi Siberi sõitmisest (jah, koos vindiste vene vanameeste ja kogu selle muu kontingendiga). Ma tahan näha, kuidas talupojad Bhutanis riisi külvavad. Ma tahan külvata koos nendega! Ma tahan külastada väljasurevat Nuuki ja slumme ja prügimägesid Buenos Aireses. Andke reis ja ma lähen!
See selleks. Parim päev Raleigh's oli neljapäev, see kõige õigem tänupühade päev. Käisime ühe suure perena trennis ja kokkasime ja ehtisime kuuske (jah!) ja põhimõtteliselt oli mul jõululaupäev vol 1. Õhtuks olime kutsutud kohaliku Lõuna-Aafrika sõpruskonna pidusöögile. Suur ja õnnelik seltskond inimesi. Ja toitu oli mägedes. Kuhjades. Hunnikutes. Minu jaoks tänupühade kontseptsioon ongi „perega koos palju-palju söömine“. Pierre ütleb, et see püha on see, millena jõulud algselt mõeldud olid. Ehk siis lähedased inimesed, soe kodutunne, hea toit, aga mitte see kommertspool – mitmekuused reklaamikampaaniad, lolliks ostmine, kingistress ja raiskamine-kulutamine-minemaviskamine. Võin uhkelt kinnitada, et õpetasin kogu seltskonnale eesti keelt, rääkisin Skype'ist ja e-valimistest ja kasvavast IT-sektorist ja hoidsin igati meie mainet kõrgel. Ja see ei olnud mitte esimene kord! USA-sse saabudes võtsin vastu kindla otsuse olla oma kodumaa üle uhke ja näidata seda ainult heast küljest. Mu tiim on saanud nii mõnedki eesti keele tunnid ja ma olen nii paljudele inimestele mänginud octocopteri'i videot ja Ewert and The Two Dragons'it. Mis puutub veel tänupühadesse, siis juba paar kuud enne reisi hoiatas Pierre mind, et tema perekond on jutukas ja lõbus – ehk siis ma parem võtku end kokku ja unustagu ära oma põhjamaalase vaikne identiteet. Tookord tundus see hirmuäratav ülesanne, aga ma pean tunnistama, et Ameerika on mind muutnud. Ma olen tõesti palju avatum. Ma ei karda avaldada oma arvamust. Rääkida asjadest, mis polegi ÜLIÜLIolulised. Ja ma naeratan inimestele. ILMA PÕHJUSETA!!! Suudate te seda uskuda?
Juba kell 9 võtsid meid vastu Sonja ja Hannes – Pierre'i tädi ja tema mees, mõlemad tulnud Lõuna-Aafrikast nagu kogu tema perekond. Ma arvan, et nende maja oli üks imelisemaid, mis ma oma elus olen näinud. Ameerika standardite kohaselt mitte-suur (minu omade kohaselt hiiglaslik) ja ebareaalselt modernne. Samas keset paksu metsa, kitsed jooksmas mööda aeda. Oh, ma armastasin seda perekonda. Pierre'i nõbud Ben ja Mark on ühed intelligentseimad lapsed, keda ma kohanud olen, ja saime nendega nii palju nalja. Veetsime Raleigh's neli võrratut päeva - minu suur pettumus telkimisvaba oleku pärast oli rohkem kui kadunud. Käisime iga päev jooksmas, külastasime Pierre'i vanu sõpru, õpetajaid ja koolimaja, käisime kohvikutes, poodides ja kunstimuuseumis. Teisipäeva õhtul veetsime õhtu linnas, ja parim osa oli see, et me läksime koos meie ÜHISTE sõpradega. Uskuge või mitte, aga teatavasti külastasin ma veebruaris ühe ülikoolina neljast North Carolina State University't Raleigh's, ja nüüd järsku olime me majas, kus elasid kutid, keda Pierre teadis keskkoolist ja teised, keda mina teadsin eelmisest talvest. MAAILM ON NII PAGANA VÄIKE, INIMESED. See koht on Ameerika, see ju peaks olema suur ja lai! Aga ei. Kui aus olla, siis viimased 12 kuud on minu maailma nii palju vähendanud, et sõna „kauge“ käib.. võibolla Marsi kohta. Ja ma olen nii uhke, kui näen, et see on mu väikeõele Retile ka külge hakanud. Eelmisel aastal küsisin talt vahel ikka, et kuhu ma homme lähen. Ta ütles: „Portugali!“ Kui ütlesin ei, pakkus ta: „Ameerikasse!“ Samamoodi nüüd Skype'is suhtub ta sellesse nii igapäevaselt, et ma teisel pool maakera olen, ja ma arvan, et nii see peabki olema. Ma ei taha, et tal oleks mingi hirm või aukartus distantside ja asjade võimalikkuse suhtes. Milleks? Kõik on võimalik! Pierre küsis ükskord minult, mis on see koht, kuhu ma kindlasti ei reisiks. Mõtlesin 4 sekundit, aga tegelikult teadsin vastust: sellist kohta ei ole. Ma ei oleks nõus maksma (vähemalt praeguse majandusliku seisu juures) Egiptuse rannapuhkuse või Dubai ostureisi või mingi Idaho väikelinna eest, aga TAHAKSIN ma minna igale poole. Ma unistan rongiga läbi Siberi sõitmisest (jah, koos vindiste vene vanameeste ja kogu selle muu kontingendiga). Ma tahan näha, kuidas talupojad Bhutanis riisi külvavad. Ma tahan külvata koos nendega! Ma tahan külastada väljasurevat Nuuki ja slumme ja prügimägesid Buenos Aireses. Andke reis ja ma lähen!
See selleks. Parim päev Raleigh's oli neljapäev, see kõige õigem tänupühade päev. Käisime ühe suure perena trennis ja kokkasime ja ehtisime kuuske (jah!) ja põhimõtteliselt oli mul jõululaupäev vol 1. Õhtuks olime kutsutud kohaliku Lõuna-Aafrika sõpruskonna pidusöögile. Suur ja õnnelik seltskond inimesi. Ja toitu oli mägedes. Kuhjades. Hunnikutes. Minu jaoks tänupühade kontseptsioon ongi „perega koos palju-palju söömine“. Pierre ütleb, et see püha on see, millena jõulud algselt mõeldud olid. Ehk siis lähedased inimesed, soe kodutunne, hea toit, aga mitte see kommertspool – mitmekuused reklaamikampaaniad, lolliks ostmine, kingistress ja raiskamine-kulutamine-minemaviskamine. Võin uhkelt kinnitada, et õpetasin kogu seltskonnale eesti keelt, rääkisin Skype'ist ja e-valimistest ja kasvavast IT-sektorist ja hoidsin igati meie mainet kõrgel. Ja see ei olnud mitte esimene kord! USA-sse saabudes võtsin vastu kindla otsuse olla oma kodumaa üle uhke ja näidata seda ainult heast küljest. Mu tiim on saanud nii mõnedki eesti keele tunnid ja ma olen nii paljudele inimestele mänginud octocopteri'i videot ja Ewert and The Two Dragons'it. Mis puutub veel tänupühadesse, siis juba paar kuud enne reisi hoiatas Pierre mind, et tema perekond on jutukas ja lõbus – ehk siis ma parem võtku end kokku ja unustagu ära oma põhjamaalase vaikne identiteet. Tookord tundus see hirmuäratav ülesanne, aga ma pean tunnistama, et Ameerika on mind muutnud. Ma olen tõesti palju avatum. Ma ei karda avaldada oma arvamust. Rääkida asjadest, mis polegi ÜLIÜLIolulised. Ja ma naeratan inimestele. ILMA PÕHJUSETA!!! Suudate te seda uskuda?
New Orleans
Reede, 29. november. Sõitsime Raleigh'st Atlantasse, 6 tundi, 700 km. Seal tegime väikse autoteeninduse peatuse ja jooksime kesklinnas. Atlanta on suur ja kõrge ja klaasist ja - mul on piinlik seda nii sõnastada, aga - ma pole kunagi nii palju musti inimesi näinud. See tähendab, valgeid ma ei näinudki. (Kurb on see, et tegelikult nad ju on seal, toimub lihtsalt see, mis kõigis ameerika linnades - valg- ja äärelinnastumine, nii et keskusesse jääbki ainult see vaesem kontingent.) Jätkasime sõitu läbi Alabama, Mississippi (öelge seda tähthaaval! Kiiresti! Mina juba oskan) ja Louisiana. Ehk siis sellel reedel koos North Carolina, South Carolina ja Georgiaga kokku 6 osariiki. Päris hea saak, ma arvan. Etteruttavalt olgu öeldud, et nüüdseks olen olnud 17-s osariigis 50-st. Koos lennujaamadega vist 21-s. Minu number on kindlasti üks suuremaid terves tiimis! Pärast 3 ja poolt kuud! Mehhiko lahele lähemale jõudes algasid suured sood. Tee tähendas tihti lihtsalt mitme kilomeetrist silda, kiduratelt puudelt rippus alla hispaania sammal ja väidetavalt tõenäosus näha alligaatorit aina kasvas. Nagu ka meie elevus. Pierre käis New Orleansis alles eelmisel kevadel, aga ometi ta peaaegu värises rooli taga, nii väga ootas ta jälle selle linna nägemist. Mina kartsin juba, et mu ootused on liiga kõrgele aetud, see ei saa ju ometi nii hea olla.
Ja siis jõudsime me kohale. Tõe huvides olgu öeldud, et ma olen ikka omajagu Euroopas reisinud ja nii mõndagi suurlinna näinud, seega poleks ma iialgi arvanud, et minu lemmiklinn võiks asuda Ameerika Ühendriikides. Aga... nüüd ta asub. New Orleans oli rohkem kui imeline. Ma pole mitte kunagi midagi sellist kogenud. Algasid meie 20 tundi seal nii, et sisenesime kindla plaaniga veeta vahva õhtu ja hiljem suunduda jälle linnast välja ja telk püsti ajada. Siis jõudsime aga kesklinna ja... pagan, ükskord tuleb ju elama hakata. Võtsime vanalinnas (ametlikult küll siiski French Quarter) hotellitoa. Pool aastat tagasi poleks ma mitte iialgi sellist summat välja käinud, aga ma olen muutnud. Ma ei saa ju elu lõpuni säästa raha homseks ja mõelda, et küllap siis on see õige elu. On ainult siin ja on ainult praegu! Sõime õhtusöögi elava muusikaga baaris - ainult et fakt on see, et elav muusika on New Orleansis IGAL POOL. Ja järgmine fakt: ma ei ole oma elus mitte kunagi ühtegi muusikaelamust nii väga nautinud. Ma unustasin isegi süüa - seda ei juhtu minuga mitte kunagi. Edasi läksime tänavatele, kõndima ringi selles samas French Quarteris. Prantsuse arhitektuur, ainult helgetes värvides majad, kõigil valgustatud rõdud, taimed üle äärte rippumas, palmid, banaani- ja apelsinipuud, salapärased aiakesed, ehtsa leegiga laternad, metallnikerdustega toolid ja lauakesed iga veidi aja tagant - ja see oli alles algus. Siis jõudsime me Bourbon'le, peotänavale. Ja see oli pidu! Igast baarist tulvas live-muusika, rõdudel tantsisid inimesed, rõõmuhõisked, -kilked, -hüüatused. Ja see õnn. Ma arvan, et KÕIK INIMESED SELLEL TÄNAVAL OLID ÕNNELIKUD. Ma ei unusta mitte kunagi Pierre'i nägu sellel õhtul. Sest ma tean, et minu enda oma oli täpselt samasugune. Lihtsalt puhas õnn. Ma ei tundnud mitte midagi muud. Kõigi nende tundide jooksul tol õhtul ei lõpetanud ma hetkekski naeratamist.
Reede, 29. november. Sõitsime Raleigh'st Atlantasse, 6 tundi, 700 km. Seal tegime väikse autoteeninduse peatuse ja jooksime kesklinnas. Atlanta on suur ja kõrge ja klaasist ja - mul on piinlik seda nii sõnastada, aga - ma pole kunagi nii palju musti inimesi näinud. See tähendab, valgeid ma ei näinudki. (Kurb on see, et tegelikult nad ju on seal, toimub lihtsalt see, mis kõigis ameerika linnades - valg- ja äärelinnastumine, nii et keskusesse jääbki ainult see vaesem kontingent.) Jätkasime sõitu läbi Alabama, Mississippi (öelge seda tähthaaval! Kiiresti! Mina juba oskan) ja Louisiana. Ehk siis sellel reedel koos North Carolina, South Carolina ja Georgiaga kokku 6 osariiki. Päris hea saak, ma arvan. Etteruttavalt olgu öeldud, et nüüdseks olen olnud 17-s osariigis 50-st. Koos lennujaamadega vist 21-s. Minu number on kindlasti üks suuremaid terves tiimis! Pärast 3 ja poolt kuud! Mehhiko lahele lähemale jõudes algasid suured sood. Tee tähendas tihti lihtsalt mitme kilomeetrist silda, kiduratelt puudelt rippus alla hispaania sammal ja väidetavalt tõenäosus näha alligaatorit aina kasvas. Nagu ka meie elevus. Pierre käis New Orleansis alles eelmisel kevadel, aga ometi ta peaaegu värises rooli taga, nii väga ootas ta jälle selle linna nägemist. Mina kartsin juba, et mu ootused on liiga kõrgele aetud, see ei saa ju ometi nii hea olla.
Ja siis jõudsime me kohale. Tõe huvides olgu öeldud, et ma olen ikka omajagu Euroopas reisinud ja nii mõndagi suurlinna näinud, seega poleks ma iialgi arvanud, et minu lemmiklinn võiks asuda Ameerika Ühendriikides. Aga... nüüd ta asub. New Orleans oli rohkem kui imeline. Ma pole mitte kunagi midagi sellist kogenud. Algasid meie 20 tundi seal nii, et sisenesime kindla plaaniga veeta vahva õhtu ja hiljem suunduda jälle linnast välja ja telk püsti ajada. Siis jõudsime aga kesklinna ja... pagan, ükskord tuleb ju elama hakata. Võtsime vanalinnas (ametlikult küll siiski French Quarter) hotellitoa. Pool aastat tagasi poleks ma mitte iialgi sellist summat välja käinud, aga ma olen muutnud. Ma ei saa ju elu lõpuni säästa raha homseks ja mõelda, et küllap siis on see õige elu. On ainult siin ja on ainult praegu! Sõime õhtusöögi elava muusikaga baaris - ainult et fakt on see, et elav muusika on New Orleansis IGAL POOL. Ja järgmine fakt: ma ei ole oma elus mitte kunagi ühtegi muusikaelamust nii väga nautinud. Ma unustasin isegi süüa - seda ei juhtu minuga mitte kunagi. Edasi läksime tänavatele, kõndima ringi selles samas French Quarteris. Prantsuse arhitektuur, ainult helgetes värvides majad, kõigil valgustatud rõdud, taimed üle äärte rippumas, palmid, banaani- ja apelsinipuud, salapärased aiakesed, ehtsa leegiga laternad, metallnikerdustega toolid ja lauakesed iga veidi aja tagant - ja see oli alles algus. Siis jõudsime me Bourbon'le, peotänavale. Ja see oli pidu! Igast baarist tulvas live-muusika, rõdudel tantsisid inimesed, rõõmuhõisked, -kilked, -hüüatused. Ja see õnn. Ma arvan, et KÕIK INIMESED SELLEL TÄNAVAL OLID ÕNNELIKUD. Ma ei unusta mitte kunagi Pierre'i nägu sellel õhtul. Sest ma tean, et minu enda oma oli täpselt samasugune. Lihtsalt puhas õnn. Ma ei tundnud mitte midagi muud. Kõigi nende tundide jooksul tol õhtul ei lõpetanud ma hetkekski naeratamist.
Lõppvaatus
Järgmine hommik algas klassikalise jooksuga, lõpetuseks hüppasin ka basseini - 30. november! -, ilusa hommikusöögi ja seejärel väga turistiliku New Orleansi turistindusega. Käisime French Marketil, vaatasime tänavakunsti ja -kunstnikke, jalutasime Mississippi jõe kaldal, jõime pisikeses nurgakohvikus kohvi, pildistasime ja filmisime, proovisime alligaatoriliha ja Muffuletta võileibu (ma arvan, et ühelgi teisel linnal USA-s pole nii palju sellele omaseid toite kui New Orleansil. Eelmisel õhtul sõime Gambo't ja Jambolaya't, mis mõlemad vist üsnagi maailmakuulsad. Minu esimene Jamie Oliveri saade elus oli tema gurmaanretk New Orleansi). Et järgmine päev sõidumürgitust ei tooks, otsustasime mõned tunnid juba tol õhtul ära katta. Jõudsime omadega lausa Texasesse välja ja otsustasime seal telgi püsti ajada. Siinkohal võiks ilmselt ära mainida, et meie algne reisikava sisaldas ka päeva Mehhikos - et kui juba, siis juba. Meie õnnetuseks unustas Pierre passi koju - samas meie õnneks ei ole me kumbki liialt plaaniinimesed. Tuleb see, mis tulema peab ja kõik on millegi jaoks hea! Telkimisega on USA-s nii nagu kõige muuga ehk siis idee poolest eeldab see maksmist. Sellist kavatsust meil muidugi ei olnud, lükkasime selle telgi kottpimedas mingile põlluservale ja jäime magama heas usus, et pühapäeva hommikul ei ole kellegi sooja ega külma, kes nende maal peatub või ei peatu. Läks muidugi teisiti. Ärkasin jubeda masinamüra peale. Hääl oli selline, et ma olin üsna kindel, et treiler laadib parajasti meie autot minemavedamiseks peale. See seiklus jäi seekord paraku ära, aga tohutu auto oli küll kohal - selgus, et meie väike romantiline platsike keset metsikut loodust oli hoopis naftahoidla (Texas!) sissepääs ja me olime konteinerautol risti ja põiki edasiliikumisel ees. Hiiglaslik must juht käratas, et kui me minutiga kadunud ei ole, on lood jamad. Muidugi olime kadunud.
Ülejäänud pühapäeva veetsime teel, siiski ca 1600 kilomeetrine finaal, välja arvatud kena väike lumepeatus. Tundus, et sellist nalja Texases iga päev ei juhtu! Mida lähemal Albuquerque'le, seda ilusamaks läks maastik. New Mexico avarus, punakad toonid, madal põõsastik, kauged mäed - kogu reisi kauneimad vaated. Uhkelt pidin tõdema, et kusagil mujal on tore küll, aga minu osariik on siiski imeline. Mis puutub sõitmisesse, siis nii imelik, kui see ka ei tundu, me ei tüdinenudki üksteisest ka peale 12 tundi kiirteed ära. Ma arvan, et pühapäeval olid meil veel kõige sügavamad vestlused. Lisaks võisime teha kokkuvõtte, et roadtrip oli kahtlemata edukas. Ilmselgelt üks paremaid nädalaid minu elus!
Järgmised päevad nii palju head ei tõotanud. Pidin kolme päevaga tegema oma eksamid, jätma hüvasti Pierre'ga, kolima tema maja, pakkima kotid kuuajaseks Eestiks ja lendama Euroopa meistrivõistlustele.
Tiitlivõistlustest räägin järgmisel korral. Praegu on seis nii, et Pierre lahkus ka lõpuks (igaveseks?) Ameerikast, et elada neli kuud pere juures Namiibias ja seejärel minna kuueks kuuks seljakotiga Aasiasse. Ma ei oska veel öelda, mis minust saab. Hirmsasti tahan kevadvaheajaks Namiibiasse külla lennata, aga selleks oleks 1200 eurot vaja - kui kellelgi mõni münt üle on, siis minu lennupileti fond on nüüdsest avatud!
Järgmine hommik algas klassikalise jooksuga, lõpetuseks hüppasin ka basseini - 30. november! -, ilusa hommikusöögi ja seejärel väga turistiliku New Orleansi turistindusega. Käisime French Marketil, vaatasime tänavakunsti ja -kunstnikke, jalutasime Mississippi jõe kaldal, jõime pisikeses nurgakohvikus kohvi, pildistasime ja filmisime, proovisime alligaatoriliha ja Muffuletta võileibu (ma arvan, et ühelgi teisel linnal USA-s pole nii palju sellele omaseid toite kui New Orleansil. Eelmisel õhtul sõime Gambo't ja Jambolaya't, mis mõlemad vist üsnagi maailmakuulsad. Minu esimene Jamie Oliveri saade elus oli tema gurmaanretk New Orleansi). Et järgmine päev sõidumürgitust ei tooks, otsustasime mõned tunnid juba tol õhtul ära katta. Jõudsime omadega lausa Texasesse välja ja otsustasime seal telgi püsti ajada. Siinkohal võiks ilmselt ära mainida, et meie algne reisikava sisaldas ka päeva Mehhikos - et kui juba, siis juba. Meie õnnetuseks unustas Pierre passi koju - samas meie õnneks ei ole me kumbki liialt plaaniinimesed. Tuleb see, mis tulema peab ja kõik on millegi jaoks hea! Telkimisega on USA-s nii nagu kõige muuga ehk siis idee poolest eeldab see maksmist. Sellist kavatsust meil muidugi ei olnud, lükkasime selle telgi kottpimedas mingile põlluservale ja jäime magama heas usus, et pühapäeva hommikul ei ole kellegi sooja ega külma, kes nende maal peatub või ei peatu. Läks muidugi teisiti. Ärkasin jubeda masinamüra peale. Hääl oli selline, et ma olin üsna kindel, et treiler laadib parajasti meie autot minemavedamiseks peale. See seiklus jäi seekord paraku ära, aga tohutu auto oli küll kohal - selgus, et meie väike romantiline platsike keset metsikut loodust oli hoopis naftahoidla (Texas!) sissepääs ja me olime konteinerautol risti ja põiki edasiliikumisel ees. Hiiglaslik must juht käratas, et kui me minutiga kadunud ei ole, on lood jamad. Muidugi olime kadunud.
Ülejäänud pühapäeva veetsime teel, siiski ca 1600 kilomeetrine finaal, välja arvatud kena väike lumepeatus. Tundus, et sellist nalja Texases iga päev ei juhtu! Mida lähemal Albuquerque'le, seda ilusamaks läks maastik. New Mexico avarus, punakad toonid, madal põõsastik, kauged mäed - kogu reisi kauneimad vaated. Uhkelt pidin tõdema, et kusagil mujal on tore küll, aga minu osariik on siiski imeline. Mis puutub sõitmisesse, siis nii imelik, kui see ka ei tundu, me ei tüdinenudki üksteisest ka peale 12 tundi kiirteed ära. Ma arvan, et pühapäeval olid meil veel kõige sügavamad vestlused. Lisaks võisime teha kokkuvõtte, et roadtrip oli kahtlemata edukas. Ilmselgelt üks paremaid nädalaid minu elus!
Järgmised päevad nii palju head ei tõotanud. Pidin kolme päevaga tegema oma eksamid, jätma hüvasti Pierre'ga, kolima tema maja, pakkima kotid kuuajaseks Eestiks ja lendama Euroopa meistrivõistlustele.
Tiitlivõistlustest räägin järgmisel korral. Praegu on seis nii, et Pierre lahkus ka lõpuks (igaveseks?) Ameerikast, et elada neli kuud pere juures Namiibias ja seejärel minna kuueks kuuks seljakotiga Aasiasse. Ma ei oska veel öelda, mis minust saab. Hirmsasti tahan kevadvaheajaks Namiibiasse külla lennata, aga selleks oleks 1200 eurot vaja - kui kellelgi mõni münt üle on, siis minu lennupileti fond on nüüdsest avatud!
LÄBI KAKTUSTE TÄHTEDE POOLE
Voib vist oelda, et Albuquerquesse kolimine ja opingute alustamine University of New Mexicos tegid minust taiskohaga jooksja. Treenimine on pohjus, miks ma siin olen. Voistlused on eesmark, mille nimel ma elan. Ja spordistipendium on vahend, milleta ma kuidagi elu Ameerika Uhendriikides endale lubada ei saaks. Samas oli minu siiatulek veidi teistsugune kui minu tiimikaaslastel. USA ulikoolispordis on kasutusel termin "recruiting" - tolkes ilmselt "varbamine". See protsess on peaaegu sama tahtis kui koik treeningud ja voistlused kokku, iga treener tahab saada parimaid sportlasi kogu riigi keskkoolilopetajate seas - ja mitte ainult riigi. UNM-i distantsitiim on ule kogu USA tuntud kui parimate briti jooksjate maaletooja ja minu treener Joe on imeline varbaja. Kiireimate jooksjate saamiseks lendab ta vahel Suurbritanniasse kohale - ja monikord rohkem kui korra! Aga mina tulin taitsa ise. Veidi vahem kui aasta tagasi saatsin kirjad laiali, 53 treenerile, isikuliselt, ja teatasin, et ma tahan nuud jooksma hakata. Paljud ei vastanud uldse, moni saatis kohe pikalt (Florida State University - nende murdmaajooksu tiim on uks parimaid riigis - treener utles, et minu 5K aeg on neile kaugelt liiga aeglane. Nuud Notre Dame'is oleksin ma nende viies tudruk olnud, mis on pagana kova sona - HAA, FLORIDA!). Aga Joe vottis mind jutule ja nuud olen ma siin - ainus tudruk valjaspoolt USA-d ja Uhendkuningriiki (briti tudrukuid on hetkel 9).
USA ulikoolisport tundub esialgu uskumatu. Koik see raha! Siin liiguvad metsikud summad. Fakt on muidugi, et ainus sport, mis toodab, on jalgpall. Ehk siis koolid, kellel on tugev jalgpall, on rikkad, haledate jalgpalluritega koolid nagu meie, mitte nii vaga. Meie onneks on UNM-i tugevaim sport distantsijooks, seega olukord pole koige hullem. (Jalgpallurite koha pealt tuleks veel ara mainida, et kuitahes palju raha neil ka poleks, nad on erakordselt lollid. Just kaks paeva tagasi uks ei teadnud, kuidas kirjutada sona "really" - tol hetkel tundsin kull, et mul ei ole Nobeli preemia enam kaugel.) Lisaks finantsilistele erinevustele USA ja Eesti ulikoolispordis on suur vahe ka sportlase staatuses. Siin teeb see sinust veidi erilise inimese, kaasopilased vaatavad tunnustava pilguga, oppejoud on moistvamad ja inimesed campuses kusivad sageli tiimi kaekaigu kohta (monikord tahendab see kohatuid avaldusi nagu "noh, kuidas teivas ka tana kerkis" vms). Koik spordialad on erinevalt ules ehitatud, aga meie jaoks on aasta jagatud kolmeks hooajaks - sugisel on krossijooks, talvel sisehall (indoor track) ja kevadel staadion (outdoor track) - ehk siis oleme aastaringselt rakkes. Krossihooaja korghetk on riiklikud ulikoolide meistrivoistlused novembri lopus, sinna kvalifitseerub nii meeste kui naiste poolelt ca 30 tiimi eelnevate voistluste pohjal. Need on regionaalsed meistrivoistlused (meie oleme Mountain Region), konverentsi meistrivoistlused (koik ulikoolid on jagatud nii umbes 12 kaupa konverentsidesse) ja enne neid on iga kooli oma valik, kus voistelda ja punkte korjata. Meie tegime kaasa Notre Dame'i Ja Wisconsini jooksud. Hetkel oleme oma graafikuga nii kaugel, et uleeelmisel nadalavahetusel peeti ara konverentsikohtumised ja nuud on reginaalsed ukse ees. Hooaja lopuni on vahem kui kaks nadalat minna. Mina teatavasti vahetasin oma spordiala suusatamiselt jooksule alles eelmise suve alguses ning seejarel olin oma Achilleuse probleemidega 7 kuud jooksjana mahakantud - tegin esimesed sammud peale oppi mais - seega siia saabudes arvasin, et olen 22 tudruku hulgas arvatavasti 15 parema hulgas, aga kui eriti hasti laheb, siis ehk isegi esikumnes. Teada oli, et esimestele kohtumistele Notre Dame'is ja Wisconsinis soidab 12 paremat (riiklikel ja regionaalsetel voistleb ainult 7), seega hakkasin igapaevasel oma peas arvutama, kui suur on lootus moni reis kaasa teha. Kas mahun 12 hulka voi ei mahu, kas mahun voi ei mahu.
USA ulikoolisport tundub esialgu uskumatu. Koik see raha! Siin liiguvad metsikud summad. Fakt on muidugi, et ainus sport, mis toodab, on jalgpall. Ehk siis koolid, kellel on tugev jalgpall, on rikkad, haledate jalgpalluritega koolid nagu meie, mitte nii vaga. Meie onneks on UNM-i tugevaim sport distantsijooks, seega olukord pole koige hullem. (Jalgpallurite koha pealt tuleks veel ara mainida, et kuitahes palju raha neil ka poleks, nad on erakordselt lollid. Just kaks paeva tagasi uks ei teadnud, kuidas kirjutada sona "really" - tol hetkel tundsin kull, et mul ei ole Nobeli preemia enam kaugel.) Lisaks finantsilistele erinevustele USA ja Eesti ulikoolispordis on suur vahe ka sportlase staatuses. Siin teeb see sinust veidi erilise inimese, kaasopilased vaatavad tunnustava pilguga, oppejoud on moistvamad ja inimesed campuses kusivad sageli tiimi kaekaigu kohta (monikord tahendab see kohatuid avaldusi nagu "noh, kuidas teivas ka tana kerkis" vms). Koik spordialad on erinevalt ules ehitatud, aga meie jaoks on aasta jagatud kolmeks hooajaks - sugisel on krossijooks, talvel sisehall (indoor track) ja kevadel staadion (outdoor track) - ehk siis oleme aastaringselt rakkes. Krossihooaja korghetk on riiklikud ulikoolide meistrivoistlused novembri lopus, sinna kvalifitseerub nii meeste kui naiste poolelt ca 30 tiimi eelnevate voistluste pohjal. Need on regionaalsed meistrivoistlused (meie oleme Mountain Region), konverentsi meistrivoistlused (koik ulikoolid on jagatud nii umbes 12 kaupa konverentsidesse) ja enne neid on iga kooli oma valik, kus voistelda ja punkte korjata. Meie tegime kaasa Notre Dame'i Ja Wisconsini jooksud. Hetkel oleme oma graafikuga nii kaugel, et uleeelmisel nadalavahetusel peeti ara konverentsikohtumised ja nuud on reginaalsed ukse ees. Hooaja lopuni on vahem kui kaks nadalat minna. Mina teatavasti vahetasin oma spordiala suusatamiselt jooksule alles eelmise suve alguses ning seejarel olin oma Achilleuse probleemidega 7 kuud jooksjana mahakantud - tegin esimesed sammud peale oppi mais - seega siia saabudes arvasin, et olen 22 tudruku hulgas arvatavasti 15 parema hulgas, aga kui eriti hasti laheb, siis ehk isegi esikumnes. Teada oli, et esimestele kohtumistele Notre Dame'is ja Wisconsinis soidab 12 paremat (riiklikel ja regionaalsetel voistleb ainult 7), seega hakkasin igapaevasel oma peas arvutama, kui suur on lootus moni reis kaasa teha. Kas mahun 12 hulka voi ei mahu, kas mahun voi ei mahu.
Meie nadalad on ules ehitatud nii, et loevad teisipaev, reede ja puhapaev. Ulejaanud paevadel on tavaline kerge jooks, 6-8 miili, voi crosstraining (koik, mis ei ole jooks - ratas, veesjooks, ujumine -, leiutage keegi eestikeelne vaste), pooltel paevadel ka kerge ohtune treening. Teisipaev tahendab alati midagi kiiremat - fartlek voi intervallid. Siiani koige raskemad teisipaevad on olnud kolm hiljutist staadionitreeningut. Neist esimene oli 4x400m, 4x1000m ja uuesti 2x400m, kusjuures 1000-d olid 3'20''-3'25" tempos (eelmisel suvel jooksin eestikate 1500m selle kiirusega!), koik pausid olid 60 sekundit ja me asume teatavasti peaaegu 2000 meetrit merepinnast! Teine raske hommik oli 6x800m, taaskord minutise pausiga, aga moned neist juba alla 3'20''/km tempos. Taaskord vordluseks: paar kuud tagasi olin paris hadas 10x200m 3'20'' tempos, ja seda merepinnal! Tundub, et ma arenen. Ja eelmise nadala teisipaev oli 4x[400m-1000m-400m], kilomeetrised tulid lopuks taaskord alla 3'22'' peale, ja olgem ausad, 60 sekundit pausi tahendab, et.. pausi nagu polegi. Kordustreeningule jargneb alati jousaal, mis on siin tapselt nagu ma alati unistanud olen - susteemne. Meil koigil on oma pliiats ja trukitud paberileht harjutustega, mis ara vaja teha on ja nii me siis konnime uhe masina juurest teise juurde ja loeme kordusi ja seeriaid ja raskusi ja joonistame linnukesi ja ristikesi oma paberitele. Mulle meeldib jousaal!
Nii palju teisipaevast. Koige tahtsam paev on ikkagi reede. Tempojooks. Vaidetavalt oluliseim osa UNM-i programmist, see mis teeb meid tugevaks, mis eristab meid teistest. Luhidalt tahendab see lihtsalt seda, et naised jooksevad 6-10, mehed 8-12 miili treenerite poolt etteantud tempos. Aga see tempo ei ole just vaga aeglane. Terve esimene kuu siin ei saanud ma neljapaeva ohtuti und - arevus ja mis seal salata, veidi ka hirm, olid nii suured. Alustasime 23. augustil 6 miiliga tempos 6 min 45 sek miilile - see tahendab 9,6 kilomeetrit, 4 min 13 sek km-le. Kolm nadalat hiljem oli treening juba 8 miili @ 6'18"/M (3'56''/km) pluss 1 miil maksimum tempos sellele otsa. Mul olid vaiksed terviseprobleemid, seega tegin ma koos kahe teise tudrukuga 8+1 asemel 6+1 miili. Paraku juhtus just tol reede olema erakordne vihmasadu, ja mingil pohjusel oli just minu viimane turbomiil, ainult need 6 minutit, see koige hullem. Ma olen nii tugevat vihma ainult paar korda oma elus nainud. Pidin jooksma silmad kinni. Alice ja Amber jaid peaaegu kohe maha. Ja siis ma lihtsalt jooksin. Nagu joes. Tegin selle miili 5'39"-ga (3'31"/km), aga mul olid kiired 10 kilomeetrit juba all! Oi, tookord olin ma endaga rahul. Nadal hiljem oli surmatrenn, 4 miili peaaegu maksimumile. Mina ja veel 5 tudrukut tegime selle - 6,4 km - 23 ja poole minutiga. See ei ole uldse paha - treeningu kohta. Maestikus! Tookord oli voimatu eirata fakti, et jah, ma olen siin paremaks lainud. Ma olen heas vormis. Ja voibolla, et.. voibolla ma toesti olen pagana hea New Mexico tiimi pagana top6-s! Voibolla!
Aga koige enam on minu suda alati kuulunud puhapaevadele ja pikkadele jooksudele kohas nimega Foothills - meie Sandia magede jalam. Korgust 6200 jalga, koikjal vaid kiviklibu, kaktused ja vaikesed korbepoosad, jooksurajad looklemas nende vahel ules-alla. Oh, ma lihtsalt armastan magesid. Ma arvan, et toidu jarel on maed minu norkus number 2. Ma lihtsalt vaatan neid ja.. hing jaab kinni. Nii ilus on. Mitte ainult Sandia. Koik maed, igal pool. Pikk jooks aga tahendab minule tavaliselt 12 miili, 19,2 km. Seda tavaliselt nii 4'45"/km tempos. Ules ja alla turnides. Kaktusi ja kivirohmakaid ja araeksimist valtides. Noh, 12 oli ta muidugi seni, kuni minu vigastuste saaga tulitama hakkas.
Nii palju teisipaevast. Koige tahtsam paev on ikkagi reede. Tempojooks. Vaidetavalt oluliseim osa UNM-i programmist, see mis teeb meid tugevaks, mis eristab meid teistest. Luhidalt tahendab see lihtsalt seda, et naised jooksevad 6-10, mehed 8-12 miili treenerite poolt etteantud tempos. Aga see tempo ei ole just vaga aeglane. Terve esimene kuu siin ei saanud ma neljapaeva ohtuti und - arevus ja mis seal salata, veidi ka hirm, olid nii suured. Alustasime 23. augustil 6 miiliga tempos 6 min 45 sek miilile - see tahendab 9,6 kilomeetrit, 4 min 13 sek km-le. Kolm nadalat hiljem oli treening juba 8 miili @ 6'18"/M (3'56''/km) pluss 1 miil maksimum tempos sellele otsa. Mul olid vaiksed terviseprobleemid, seega tegin ma koos kahe teise tudrukuga 8+1 asemel 6+1 miili. Paraku juhtus just tol reede olema erakordne vihmasadu, ja mingil pohjusel oli just minu viimane turbomiil, ainult need 6 minutit, see koige hullem. Ma olen nii tugevat vihma ainult paar korda oma elus nainud. Pidin jooksma silmad kinni. Alice ja Amber jaid peaaegu kohe maha. Ja siis ma lihtsalt jooksin. Nagu joes. Tegin selle miili 5'39"-ga (3'31"/km), aga mul olid kiired 10 kilomeetrit juba all! Oi, tookord olin ma endaga rahul. Nadal hiljem oli surmatrenn, 4 miili peaaegu maksimumile. Mina ja veel 5 tudrukut tegime selle - 6,4 km - 23 ja poole minutiga. See ei ole uldse paha - treeningu kohta. Maestikus! Tookord oli voimatu eirata fakti, et jah, ma olen siin paremaks lainud. Ma olen heas vormis. Ja voibolla, et.. voibolla ma toesti olen pagana hea New Mexico tiimi pagana top6-s! Voibolla!
Aga koige enam on minu suda alati kuulunud puhapaevadele ja pikkadele jooksudele kohas nimega Foothills - meie Sandia magede jalam. Korgust 6200 jalga, koikjal vaid kiviklibu, kaktused ja vaikesed korbepoosad, jooksurajad looklemas nende vahel ules-alla. Oh, ma lihtsalt armastan magesid. Ma arvan, et toidu jarel on maed minu norkus number 2. Ma lihtsalt vaatan neid ja.. hing jaab kinni. Nii ilus on. Mitte ainult Sandia. Koik maed, igal pool. Pikk jooks aga tahendab minule tavaliselt 12 miili, 19,2 km. Seda tavaliselt nii 4'45"/km tempos. Ules ja alla turnides. Kaktusi ja kivirohmakaid ja araeksimist valtides. Noh, 12 oli ta muidugi seni, kuni minu vigastuste saaga tulitama hakkas.
Mis seal salata, oma luude ja liigestega on mul siin igasugust jama olnud. Tulin siia kergelt probleemse Achilleusega, aga nuud on lainud nii, et tema vaeseke pole minult enam uldse tahelepanu saanud. Kogu aeg on millelegi muule vaja moelda. Alguses tuli valu uhte polve, siis teise. Seejarel parem puus. Siis vasaku labajalapealne. Aga ma arvan, et see on vist koigi jooksjate elu. Tuleb lihtsalt igapaevaselt nende jamadega tegeleda ja fusioterapeuti palumas kaia, et saada jalle ultraheli voi scrape'imist (kraapimine?? Naljakas) voi massaazi voi kulmateraapiat. Edaspidi olen ma muidugi saanud legendaarseks oma imeprobleemidega. Parim neist juhtus poolteist kuud tagasi, kui auto soitis ule mu jala. Ma ise istusin selles autos sees(!!). Lugu oli lihtsalt nii, et hakkasin parajasti valjuma, uks jalg oli juba maapinnal, kui Chris otsustas edasi soita ja tagumine ratas oli akitselt minu peal. Ma kukkusin kolaki maapinnale ja lihtsalt rookisin. Mu treener utles hiljem, et ta pole terve oma elu jooksul sellist karjumist kuulnud. Aga kurat, see ratas oli seal oma sajand. SEE AUTO OLI MINU PEAL. Mul oli hiljem pool saaremarja kaetud rehvimustriga. Liikusin siis kaks paeva karkudega, sest kahtlustasime murdu. Kuni lopuks tulid rontgenitulemused ja.. Mitte midagi. Korras. Sain vaikest viisi imelapse staatuse, sest pool tiimi nagi seda pealt - mina autoratta all ja hiljem ei mingit kahjustust. Jooge piima, inimesed! Teine traagiline lugu on mu varbaga. Juba neli nadalat. Kaks nadalat tagasi oli see nii valus, et liikusin vahepeal pohimotteliselt kipsiga ringi. Traagiliseks tegi asja aga see, et kui valu peale hakkas, soitsime Pierre'iga uhel puhapaeval lihtsalt mooda New Mexicot ringi (nagu tavaliselt :)) ja ta lisas parast moned pildid Facebooki ka. Kaks paeva hiljem, kui utlesin treeneritele, et ma ei saa trenni kaasa teha, jalg lihtsalt ei luba, algas tohutu draama peale. Sest ma olevat olnud PALJAJALU KORBES (mu treeneritel pole isegi Facebooki, lihtsalt mingi stalker-konto), ja mis mottes ma nuud ei jookse??? Kohtusin molema treeneriga tol paeval 4 korda (!!!), nad soimasid mind ja mina soimasin neid ja Pierre sai korraliku peapesu. Asi loppes nii, et nad molemad kondisid ohtul raamatukokku, kus ma parajasti olin, ja palusid vabandust. Mul oli suu lahti. Koik arvasid hiljem, et sellist asja pole vist meie tiimi ajaloos veel juhtunud.
Niisiis, voistlusi olen siiamaani teinud 3 tukki.
Notre Dame Invitational, 4. oktoober, kuuma 31 kraadi ja ohuniiskust 200% ma arvan. Lendasime siit Chigacosse ja soitsime bussiga veel paar tundi otsa. See koik tundus nii surreaalne. Terve oma suusataja karjaari jooksul tegin uhe valisvoistluse - Pohjamaade noorte meistrikad Rootsis. Ootasin seda umbes terve aasta, maksin ilmatu summa, et see paarsada kilomeetrit sinna kohale soita, nutsin, kui nadal enne ilmusid vaiksed kulmetusemargid ja motlesin, et see on vist minu elusundmus. Jep. Siin reisime me nuud iga kahe nadala tagant. Ma ei teagi enam, mitu lendu olen viimase kuuga teinud ja mitu osariiki labinud. Oobime alati korralikes hotellides ja tiimi ohtusoogid on heades restoranides. Tosi, viimane kord Coloradosse laksime bussiga, 7 tundi sinna, 7 tagasi. Kuna usna teada on fakt, et konverentsi voit toob koolile sisse, siis tekkis kull veidi jooksumasina tunne - soidad kohale, magad, jooksed rahad koju ja soidad tagasi. Aga oh, uldiselt ma ikka naudin! Uritan Kardule selgeks teha, et jata see suusatamine kus seda ja teist ja hakka jookma. Akki uhel paeval votab vedu. Igatahes, Notre Dame oli kuum. Higistasin soojenduse ajal rohkem kui uhegi voistluse jooksul oma elus. Naha koiki neid elu-aeg-jooksuga-tegelenud ja patsidesse-punutud-tiimi-varvides-paelad tudrukuid ajas mind natuke hulluks. Kuidas, pagana paralt, peaksin ma suutma nendega voidu joosta. Aga oh, ma suutsin! Ma olin 24. tudruk 198 hulgast. 5km keskmine 3'32". JA MA OLIN MEIE NELJAS TUDRUK. KUIDAS MA SIIA JOUDSIN??? Tiimide arvestuses saime selle sama Florida State'i jarel teise koha ja kui paar paeva hiljem uued riiklikud ranking'ud (see on siin vaga tahtis osa jooksust - pidevad erinevate allikate ennustused, kuidas loplik riiklike pingerida kujuneb) valja tulid, tousime vopsti 28ndalt kohalt 9ndaks. Pean veel ara mainima, et suutsin jalle olla legendaarne Heleene ja luua jooksu ajal Amberi nina veriseks - oma enda tiimikaaslase nina! 200 tudruku hulgast! Toenaoliselt kuulen neid nalju jargmised paar aastat.
Niisiis, voistlusi olen siiamaani teinud 3 tukki.
Notre Dame Invitational, 4. oktoober, kuuma 31 kraadi ja ohuniiskust 200% ma arvan. Lendasime siit Chigacosse ja soitsime bussiga veel paar tundi otsa. See koik tundus nii surreaalne. Terve oma suusataja karjaari jooksul tegin uhe valisvoistluse - Pohjamaade noorte meistrikad Rootsis. Ootasin seda umbes terve aasta, maksin ilmatu summa, et see paarsada kilomeetrit sinna kohale soita, nutsin, kui nadal enne ilmusid vaiksed kulmetusemargid ja motlesin, et see on vist minu elusundmus. Jep. Siin reisime me nuud iga kahe nadala tagant. Ma ei teagi enam, mitu lendu olen viimase kuuga teinud ja mitu osariiki labinud. Oobime alati korralikes hotellides ja tiimi ohtusoogid on heades restoranides. Tosi, viimane kord Coloradosse laksime bussiga, 7 tundi sinna, 7 tagasi. Kuna usna teada on fakt, et konverentsi voit toob koolile sisse, siis tekkis kull veidi jooksumasina tunne - soidad kohale, magad, jooksed rahad koju ja soidad tagasi. Aga oh, uldiselt ma ikka naudin! Uritan Kardule selgeks teha, et jata see suusatamine kus seda ja teist ja hakka jookma. Akki uhel paeval votab vedu. Igatahes, Notre Dame oli kuum. Higistasin soojenduse ajal rohkem kui uhegi voistluse jooksul oma elus. Naha koiki neid elu-aeg-jooksuga-tegelenud ja patsidesse-punutud-tiimi-varvides-paelad tudrukuid ajas mind natuke hulluks. Kuidas, pagana paralt, peaksin ma suutma nendega voidu joosta. Aga oh, ma suutsin! Ma olin 24. tudruk 198 hulgast. 5km keskmine 3'32". JA MA OLIN MEIE NELJAS TUDRUK. KUIDAS MA SIIA JOUDSIN??? Tiimide arvestuses saime selle sama Florida State'i jarel teise koha ja kui paar paeva hiljem uued riiklikud ranking'ud (see on siin vaga tahtis osa jooksust - pidevad erinevate allikate ennustused, kuidas loplik riiklike pingerida kujuneb) valja tulid, tousime vopsti 28ndalt kohalt 9ndaks. Pean veel ara mainima, et suutsin jalle olla legendaarne Heleene ja luua jooksu ajal Amberi nina veriseks - oma enda tiimikaaslase nina! 200 tudruku hulgast! Toenaoliselt kuulen neid nalju jargmised paar aastat.
Wisconsin Adidas Invitational, 2 nadalat hiljem, 19. oktoober. Tingimused olid hoopis teised. Rada oli seekord 6000m ja tousudega, ilm kulm ja tuuline. Stardis 300 tudrukut. Ainult 296 tukki rohkem kui Eesti meistrivoistlustel. Suutsin kaitsta oma positsiooni meie neljandana, kuigi teised tudrukud olid seekord lahedamal. Aga aeg 20.48 ja 3'29"/km - mul ei ole mingit oigust kurta. New Mexico naistele 6. koht, mis, olgem ausad, seekord meie ootusi ei rahuldanud. Suues kasvab isu!
Ja nuud, 2 nadalat tagasi oli meie konverentsi, Mountain Westi, meistrivoistlused Colorados. UNM on sealt voidud koju toonud juba 5 aastat jarjest, nii et meil oli vastutusrikas ulesanne taita. Aga olgem ausad, me olime seal pagana voimsalt ulekaalus. Eriti naiste poolel. Rajal oli hetk, kui top8-st 6 olid meie tudrukud. Samas mina nii edukas ei olnud kui varasemalt, vahemalt mulle endale tundus nii. Lootsin, et maestiku tingimused - 7000 jalga korgust - ja tousud-laskumised on tapselt rusikas silmaauku minu suusataja organismile, aga.. seekord mitte. Olin meie viies. Aga mis seal ikka, nagu meile siin kogu aeg sisendatakse - cross country on meeskonnasport. Ja meeskondlikult toid nii mehed kui naised loomulikult voidud koju. Kui me karikad katte saime ja koik koos, molemad tiimid oma "Everyone's a Lobo, woof! woof! woof!" tegime, siis see lihtsalt oli uskumatult voimas ja hea tunne. Poleks iial arvanud, et suudan leida midagi selles Hollywoodist teada-tuntud USA ulikoolispordi kambavaimus ja koos karjumises ja tiiminodi seljas kandmises ja oma kooli ulistamises. Aga nae, siin ta nuud on. Olen peaaegu taiskohaga Lobo-usku ja ma armastan oma tiimi ja ei joua ara oodata, mida me viimasel kahel voistlusel oleme voimelised saavutama.
USA regionaalsed meistrivoistlused on homme. Utah's. Meie lennuk valjub kahe tunni parast. Poidlad pihku, siit me tuleme!
(Ja NBNB nuud on moneks ajaks kilomeetritempodega koik ja jargmine postitus saab toenaoliselt vahem jooksuspetsiifiline olema. Ma kahtlustan, et selle siin loevad lopuni ainult issi ja Harry.)
(NB2 minu sopradele Emajoe rannas - labisin katsed ja usna pea saab minust ametlikult osa UNM-i vetelpaastest!)
(Ja NBNB nuud on moneks ajaks kilomeetritempodega koik ja jargmine postitus saab toenaoliselt vahem jooksuspetsiifiline olema. Ma kahtlustan, et selle siin loevad lopuni ainult issi ja Harry.)
(NB2 minu sopradele Emajoe rannas - labisin katsed ja usna pea saab minust ametlikult osa UNM-i vetelpaastest!)
RASKETEST JA MITTE NII RASKETEST ALGUSTEST
Siin ta siis lopuks on. Minu blogi. Pidi tulema nii umbes 20. augustil, aga... Parem hilja kui mitte kunagi! Pealkirjast nii palju, et jah, selles on omajagu irooniat. Ilmselgelt ei tulnud ma Ameerikasse piimajogesid, kullamagesid ja rikast meest otsima. Mul ei ole suurt sadelevat american dreami ja ulmelisi ootusi siinsele elule. Ma ei arva sugugi, et elu USA paikse all on tingimata parem kui kusagil mujal.
Aga ma tahan seda kogemust. Ja ma loodan votta sellest parima, mis ma suudan.
Uritan alustada algusest. Parast esimest siin oldud nadalat oli mul blogi postitus enda peas juba valmis kirjutatud. Tahtsin kirjutada uksikasjalikult igast oma paevast, tegemisest, vaikestest kultuurišokkidest, uutest inimestest ja kohtadest. Mul on siiani meeles, et oma esimese nadalavahetuse jooksul joudsin ma toelisele ameerika basseinipeole (oligi nagu filmis!), magedesse matkama ja piknikule, tiimikaaslase pasta party'le, ehtsa kohaliku vanaema ohtusoogile ja lopetasin puhapaeva oma toas mangides kaarte briti, lounaaafriklase ja soomlasega. Ja mul on meeles, kuidas ma tahtsin sellest koigest blogi vahendusel pohjaliku ulevaate anda, tingimata igast detailist kirjutada, ameerika elu suvaanaluusida jne. Noh, nuudseks olen ma siin veetnud vist 9(?) nadalavahetust. Tundub, et vaga uksikasjalikke kirjeldusi tulemas ei ole. Kahjuks! Aga mine sa tea, akki ma arenen.
Maandusin Albuquerques 16. augusti ohtul. Viimaseid hetki minu 23-tunnisest lennupaevast (millest 11 tundi veetsin eesti tudruku korval Amsterdam-Atlanta lennukis - vaga meeldiv kokkusattumus!) saatsid stjuardessi sonad "neile teie hulgast, kes on onnelikud kutsumaks Albuquerque't koduks - tere tulemast koju!" Mul olid pisarad silmas. Ma poleks tol hetkel iial tunnistanud, et ma ka parast poolt aastat siin hakkan sellest kohast kui kodust motlema (olgem ausad, kui ma veebruaris USA-s oma nelja ulikooli kulastasin, oli New Mexico ainus koht, mille ma valistasin. Arge kusige, kuidas ma lopuks siin lopetasin!), aga see hetk oli ilus. Oma uude uhiselamusse joudes olin ma oma geniaalse kuidas-lennukis-head-und-saada plaani tottu 47 tundi magamata, palavus oli tappev ja siis teatati mulle, et sorry, kui tana siin magada tahad, pead 600 dollarit esimese kuu eest ara maksma. Sularaha ei kolba. Deebetkaart ka mitte. Pagaulekandeid teha ei saa. Taheti tšekki voi krediitkaarti - mida mul ei olnud. See oli uks suur jama ja kui ma lopuks oma tuhjas toas laenatud vooraste linade vahel magama uritasin jaada, olid mul toesti pisarad silmas. Ma elan esimesel korrusel, nii et tanavavalgus saras taies hiilguses sisse, voorad mustad inimesed rauskasid akna all ja loll ameerika konditsioneer tegi valjemat haalt kui muruniiduk (ja teeb seda siiani. Mu kaks katset see enne ood valja lulitada on molemad loppenud 5 minutit hiljem sujuva taaskaivitamisega mu ameerika toakaaslaste poolt). Tol hetkel ma toesti motlesin, et miks ma seda tegin. Miks ma tulin siia koigi voimaluste maale. Mul oli Eestis suureparane elu. Mul olid vorratud pere ja sobrad ja Robert, mul olid mu hea treener ja jooksmine. Ja nuud ma lihtsalt loon koik oma ressursid siin laiaks, et kuulata magamise asemel tobedat konditsioneeri, mis kivisusi varusid nulli soidutab ja loodust havitab ja uhesonaga mul oli halb oo.
Edaspidi laks elu paremaks. Nuudeks olen oma uhikaelust veidi paremal arvamusel. Elan uhes toas Alice'iga, kes on pisike ja vahva ja Suurbritanniast ja jookseb ka keskmaad. Mul pole aimugi, kas Marta Soot juhtub kunagi mu blogi lugema, aga sulle teadmiseks, et sul on siinpol maakera olemas vaike teisik. Mitte niivord valimuselt - kuigi Alice'i juuksed on sama kadestamaajavalt lokkis ja ta uritab sama visalt neid igal hommikul (enne trenni! 5.50!) sirgendada -, aga lihtsalt iseloomult ja maitselt. Alice huppab ja kargab ka kogu aeg ringi ja armastab tantsida ja mangida mis iganes pallimange ja teab iga viimset Lil Wayne'i lugu ja ta jumaldab šopata ja on alati lobus ja ei maleta peaaegu mitte kunagi, mis ma talle viis minutit tagasi utlesin. Seega me oleme veidi erinevad, aga mulle meeldib Alice. Me jagame vannituba kahe ameerika tudrukuga - Lindsay ja Janell on molemad kaugushuppajad ja usna toredad. Lihtsalt liiga teisest maailmast minu jaoks. Kui ma koju jouan, siis Lindsay puhul on kolm varianti - ta on parajasti kas dušši all, foonitab juukseid voi teeb meiki. Ja siin kohal peaks mainima, et ma jouan koju oma neli korda paevas. Oma voodi kohale tombasin ma eesti lipu ja teist seina katavad mu 100+ fotot - minu kallid inimesed Eestimaal. Eriti armastan ma naidata korraliku lumega talvepilte inimestele, kes meie toas tsillivad. Neid on mingil pohjusel usna palju. Igasugu pooltundmatud kodanikud. Alice utles just uhel ohtul, et keegi Abraham oli uritanud mu muslibatoone suua. Mis seal ikka, enamasti mulle seltskond meeldib!
Kohe esimesel hommikul siin avasin oma Walmartis kaimise skoori. Luhikokkuvote oleks selline, et valjusin sealt 160 dollarit vaesemana ning 14 kilekoti (kas mina olin see, kes tahtis kliimasoojenemise peatada??) ja kultuurisoki vorra rikkamana. Sisenenes oli mul piinlik votta Mini Cooperi suurust ostukaru, sest oma vaimusilmas nagin juba ennast sellega valjumas, pohja peal veeremas uksildased ounad ja pakk kaerahelbeid. Aga habiga pean utlema, et mu karul oli kuhi peal. Enam seda ei juhtu! Aga Walmarti sisu... Ameerika ostu- ja toidukultuuri kohta tuleb kindlasti eraldi sissekanne, mul on lihtsalt veidi rohkem kogemust vaja. Pohiline marksona on "lisama" - koigele on midagi lisatud, enamasti on see "miski" seotud corn syrup'iga. Terve Supilinna suurusest supermarketist tavaliste makaronide voi kaerahelveste leidmine on suuremat sorti katsumus. Poolkohustuslik kiri igal pakendil on "25% rohkem (vitamiine/valku/kiudaineid jne)" voi "25% vahem (rasva/kaloreid jne). Ma pole endiselt valja moelnud, kust see 25% vahem suhkrut tuleb. Voib-olla sajast protsendist. Soomine on meil korraldatud nii, et campuses (ulikoolilinnak? See kolab nii pagana kohmakas) on uks suur sookla (0 seost Eesti moistes "sooklaga"!) ja koigil inimestel, kes elavad uhiselamutes, on kohustuslik osta meal plan - see tahendab, et sul on kindel arv kordi, mis sa semestri jooksul seal suua saad ja lisaks teatud rahasumma kulutamiseks teistes kohvikutes/soogikohtades campuse piires. Hasti paljudel inimestel on piiramatu plaan - soo kui palju tahad. Minu oma on palju madalam (sest uks kord sooklas on peaaegu 10 taala) ehk uritan ise voimalikult palju suua teha. Ega see siin vaga normaalne ei ole. Kui ma esimest korda uhiskoogis oma kaerahelbeputru keetsin, tundsin ennast nagu valel planeedil. Nuud olen juba ara harjunud ja mul on usna suva, mida keegi siin minust arvab voi ei arva.
Koolist. Endiselt ei ole mul vaga selget visiooni, kes ma tulevikus olla tahan. Aga ma olen lahemal. Hetkel on minu plaan double-major'ida (ma lihtsalt ei oska seda tolkida, kahekordselt peaerialanduda?) geograafias ja rahvusvahelistes suhetes fookusega keskkonnale (ametlikult International Studies with a concentration on Environment and Sustainability). Ma tahan tegeleda keskkonnapoliitikaga. Ressursside kasutamisega. Looduskaitsega. Puutuda kokku probleemidega nagu ulerahvastatus, nalg, kliima soojenemine, energiadefitsiit, jatkusuutlik pollumajandus jne. Ulikoolindus tootab siin muidugi hoopis teistmoodi kui Eestimaal. Enamus inimestel on 15 krediiditundi, aga labi ajab ka 12-ga. Minul on 18, sest rohkem ei ole voimalik votta. See tahendab, et mul on 6 erinevat klassi (kursust), igat 1-3 korda nadalas. Mis omakorda tahendab, et enamus paevadel olen ma koolis kella 12.30-st kella 3-ni, moningate lisadega nagu minu ohtused Pilatese klassid. Jah, toesti, 1/6 minu ainepunktidest tuleb kohulihaste punnitamisest. Ulejaanud viis on The Blue Planet (tolkes kolaks liiga lasteaed, tegelikult on tegemist maateadusega), The Human Role in Changing the Face of Planet Earth (keskkonnaprobleemid), International Politics, inglise keel ja hispaania keel. Uldiselt tundub, et korgtasemel haridust ma siit ei saa. Voib-olla olen 5 aasta parast tootu. Aga pagan votaks, ma naudin seda! Ma opin asju, mis mind huvitavad. Ma votan oma keskkonnateaduse opiku katte saravate silmadega. Minu kuuest professorist kolm on parit Nigeeriast, Venemaalt ja Kreekast. Mulle pole kunagi varem hispaania keel sumpatiseerinud ja siin olen ma hakanud seda armastama. See kola! See on ilus! Aga USA haridussusteemist pean ma kindlasti kunagi pikemalt kirjutama.
Minu tavaline paevakava on nuudseks usna paika loksunud. Treenime alati hommikul. Hetkel tahendab see arkamist ca 7, aga augusti lopus algasid reeded, meie tempotrenni paevad, kell 5.30. Jooksurajad on ca 20 soiduminuti kaugusel ehk igal hommikul tuleb koige pealt autoga kohale saada (mitte et mul load voi auto oleks! Haha, endiselt ei. Kull aga muretses uks sober mulle ilusa helesinise ratta, mis kaks nadalat tagasi ara varastati. Sel teisipaeval ohtust jooksu tehes leidsin ma selle juhuslikult uhe uhika eest (ja uhikaid on meil kumneid), labisaetud lukk leistangi kuljes rippumas. Varastasin ta muidugi tagasi!). Parast jooksmist liigume enamasti treeningruumi, mis tahendab teisipaeval ja reedel koigepealt jousaali, muidu aga lihtsalt lihashooldust. Venitamine, foam roller'il rullimine, jaavann, massaaz voi lihtsalt painutamine-sikutamine fusioterapeudi poolt. Vahel kriitilisemas olukorras ultraheli, elektriteraapia voi muud imevidinad, mida mina veel puutunud ei olegi. Tavaliselt ei lahku ma sealt enne 10.30t - ehk siis koiksugu ekstraprotseduurid votavad kovasti rohkem aega kui jooksmine. Jargneb hommikusook ja heal paeval veidike oppimist, siis loengud. Pooltel paevadel jooksen, ujun, teen veesjooksu voi ratast ka ohtul. Teataasti olen mina see tudruk, kes vihkab rutiini. Aga Albuquerque's ei ole rutiini! Voi vahemalt on siin seda palju lihtsam taluda. Paike paistab alati, ulikool ei tapa mind ainetega, mida ma vihkan, ja mul on mu nadalavahetused. Eriti parast Pierre'iga kohtumist on mul vahel tunne, nagu suvi polekski kunagi loppenud. Me matkame magedes ja turnime uskumatutes kohtades, sumpame polvini mudas ja soidame mooda seniavastamata teid. Vahel vaatame terve laupaeva filme (Breaking Badi poolteist hooaega uhe paevaga!) voi kupsetame terve puhapaeva, joome katusel veini voi tantsime kusagil inimtuhjuses.
Ma olen joudnud uskumatutesse kohtadesse ja teinud nii palju toredat siin, New Mexicos. Ja mis pohiline - ma olen jooksnud. Palju. Ma olen teinud oma kaks esimest voistlust siinpool maakera. Aga koik see trennipool minu elus nouab eraldi postitust. Ja minu vaikesed valjasoidud nouavad eraldi postitust. Need tulevad varsti! Ma tahaks lihtsalt blogi alguse ara teha ja omadega joonele saada ja postitamise sageduse upitada korgemale kui kord kvartalis.
Et asi oleks viisakas ja ilusti kokku voetud - ma olen onnelik. Ma ei tea kunagi, mis tulevik toob, aga hetkel olen ma rahul oma otsusega tulla New Mexicosse. Iga kord, kui ma tahaks millegi ule kurta voi kaevata - olgu see siis akadeemiline pool voi inimeste intelligentsitase voi mu uhika valjaspool moistuse piire rent - vaatan ma aknast valja, ja seal nad on. Minu paike. Minu maed.
Mida muud oskaksin ma tahta?
NB! Mul ei ole tapitahti, voibolla markasite. Ehk mul ei ole arvutit! Ma olen elanud 2 kuud ILMA ARVUTITA. Ma olen enda ule vaga uhke!
NB! Mul on tegelikult ROPULT pilte. Tambetite moistes kohe-varsti postitan teised ka :)
Aga ma tahan seda kogemust. Ja ma loodan votta sellest parima, mis ma suudan.
Uritan alustada algusest. Parast esimest siin oldud nadalat oli mul blogi postitus enda peas juba valmis kirjutatud. Tahtsin kirjutada uksikasjalikult igast oma paevast, tegemisest, vaikestest kultuurišokkidest, uutest inimestest ja kohtadest. Mul on siiani meeles, et oma esimese nadalavahetuse jooksul joudsin ma toelisele ameerika basseinipeole (oligi nagu filmis!), magedesse matkama ja piknikule, tiimikaaslase pasta party'le, ehtsa kohaliku vanaema ohtusoogile ja lopetasin puhapaeva oma toas mangides kaarte briti, lounaaafriklase ja soomlasega. Ja mul on meeles, kuidas ma tahtsin sellest koigest blogi vahendusel pohjaliku ulevaate anda, tingimata igast detailist kirjutada, ameerika elu suvaanaluusida jne. Noh, nuudseks olen ma siin veetnud vist 9(?) nadalavahetust. Tundub, et vaga uksikasjalikke kirjeldusi tulemas ei ole. Kahjuks! Aga mine sa tea, akki ma arenen.
Maandusin Albuquerques 16. augusti ohtul. Viimaseid hetki minu 23-tunnisest lennupaevast (millest 11 tundi veetsin eesti tudruku korval Amsterdam-Atlanta lennukis - vaga meeldiv kokkusattumus!) saatsid stjuardessi sonad "neile teie hulgast, kes on onnelikud kutsumaks Albuquerque't koduks - tere tulemast koju!" Mul olid pisarad silmas. Ma poleks tol hetkel iial tunnistanud, et ma ka parast poolt aastat siin hakkan sellest kohast kui kodust motlema (olgem ausad, kui ma veebruaris USA-s oma nelja ulikooli kulastasin, oli New Mexico ainus koht, mille ma valistasin. Arge kusige, kuidas ma lopuks siin lopetasin!), aga see hetk oli ilus. Oma uude uhiselamusse joudes olin ma oma geniaalse kuidas-lennukis-head-und-saada plaani tottu 47 tundi magamata, palavus oli tappev ja siis teatati mulle, et sorry, kui tana siin magada tahad, pead 600 dollarit esimese kuu eest ara maksma. Sularaha ei kolba. Deebetkaart ka mitte. Pagaulekandeid teha ei saa. Taheti tšekki voi krediitkaarti - mida mul ei olnud. See oli uks suur jama ja kui ma lopuks oma tuhjas toas laenatud vooraste linade vahel magama uritasin jaada, olid mul toesti pisarad silmas. Ma elan esimesel korrusel, nii et tanavavalgus saras taies hiilguses sisse, voorad mustad inimesed rauskasid akna all ja loll ameerika konditsioneer tegi valjemat haalt kui muruniiduk (ja teeb seda siiani. Mu kaks katset see enne ood valja lulitada on molemad loppenud 5 minutit hiljem sujuva taaskaivitamisega mu ameerika toakaaslaste poolt). Tol hetkel ma toesti motlesin, et miks ma seda tegin. Miks ma tulin siia koigi voimaluste maale. Mul oli Eestis suureparane elu. Mul olid vorratud pere ja sobrad ja Robert, mul olid mu hea treener ja jooksmine. Ja nuud ma lihtsalt loon koik oma ressursid siin laiaks, et kuulata magamise asemel tobedat konditsioneeri, mis kivisusi varusid nulli soidutab ja loodust havitab ja uhesonaga mul oli halb oo.
Edaspidi laks elu paremaks. Nuudeks olen oma uhikaelust veidi paremal arvamusel. Elan uhes toas Alice'iga, kes on pisike ja vahva ja Suurbritanniast ja jookseb ka keskmaad. Mul pole aimugi, kas Marta Soot juhtub kunagi mu blogi lugema, aga sulle teadmiseks, et sul on siinpol maakera olemas vaike teisik. Mitte niivord valimuselt - kuigi Alice'i juuksed on sama kadestamaajavalt lokkis ja ta uritab sama visalt neid igal hommikul (enne trenni! 5.50!) sirgendada -, aga lihtsalt iseloomult ja maitselt. Alice huppab ja kargab ka kogu aeg ringi ja armastab tantsida ja mangida mis iganes pallimange ja teab iga viimset Lil Wayne'i lugu ja ta jumaldab šopata ja on alati lobus ja ei maleta peaaegu mitte kunagi, mis ma talle viis minutit tagasi utlesin. Seega me oleme veidi erinevad, aga mulle meeldib Alice. Me jagame vannituba kahe ameerika tudrukuga - Lindsay ja Janell on molemad kaugushuppajad ja usna toredad. Lihtsalt liiga teisest maailmast minu jaoks. Kui ma koju jouan, siis Lindsay puhul on kolm varianti - ta on parajasti kas dušši all, foonitab juukseid voi teeb meiki. Ja siin kohal peaks mainima, et ma jouan koju oma neli korda paevas. Oma voodi kohale tombasin ma eesti lipu ja teist seina katavad mu 100+ fotot - minu kallid inimesed Eestimaal. Eriti armastan ma naidata korraliku lumega talvepilte inimestele, kes meie toas tsillivad. Neid on mingil pohjusel usna palju. Igasugu pooltundmatud kodanikud. Alice utles just uhel ohtul, et keegi Abraham oli uritanud mu muslibatoone suua. Mis seal ikka, enamasti mulle seltskond meeldib!
Kohe esimesel hommikul siin avasin oma Walmartis kaimise skoori. Luhikokkuvote oleks selline, et valjusin sealt 160 dollarit vaesemana ning 14 kilekoti (kas mina olin see, kes tahtis kliimasoojenemise peatada??) ja kultuurisoki vorra rikkamana. Sisenenes oli mul piinlik votta Mini Cooperi suurust ostukaru, sest oma vaimusilmas nagin juba ennast sellega valjumas, pohja peal veeremas uksildased ounad ja pakk kaerahelbeid. Aga habiga pean utlema, et mu karul oli kuhi peal. Enam seda ei juhtu! Aga Walmarti sisu... Ameerika ostu- ja toidukultuuri kohta tuleb kindlasti eraldi sissekanne, mul on lihtsalt veidi rohkem kogemust vaja. Pohiline marksona on "lisama" - koigele on midagi lisatud, enamasti on see "miski" seotud corn syrup'iga. Terve Supilinna suurusest supermarketist tavaliste makaronide voi kaerahelveste leidmine on suuremat sorti katsumus. Poolkohustuslik kiri igal pakendil on "25% rohkem (vitamiine/valku/kiudaineid jne)" voi "25% vahem (rasva/kaloreid jne). Ma pole endiselt valja moelnud, kust see 25% vahem suhkrut tuleb. Voib-olla sajast protsendist. Soomine on meil korraldatud nii, et campuses (ulikoolilinnak? See kolab nii pagana kohmakas) on uks suur sookla (0 seost Eesti moistes "sooklaga"!) ja koigil inimestel, kes elavad uhiselamutes, on kohustuslik osta meal plan - see tahendab, et sul on kindel arv kordi, mis sa semestri jooksul seal suua saad ja lisaks teatud rahasumma kulutamiseks teistes kohvikutes/soogikohtades campuse piires. Hasti paljudel inimestel on piiramatu plaan - soo kui palju tahad. Minu oma on palju madalam (sest uks kord sooklas on peaaegu 10 taala) ehk uritan ise voimalikult palju suua teha. Ega see siin vaga normaalne ei ole. Kui ma esimest korda uhiskoogis oma kaerahelbeputru keetsin, tundsin ennast nagu valel planeedil. Nuud olen juba ara harjunud ja mul on usna suva, mida keegi siin minust arvab voi ei arva.
Koolist. Endiselt ei ole mul vaga selget visiooni, kes ma tulevikus olla tahan. Aga ma olen lahemal. Hetkel on minu plaan double-major'ida (ma lihtsalt ei oska seda tolkida, kahekordselt peaerialanduda?) geograafias ja rahvusvahelistes suhetes fookusega keskkonnale (ametlikult International Studies with a concentration on Environment and Sustainability). Ma tahan tegeleda keskkonnapoliitikaga. Ressursside kasutamisega. Looduskaitsega. Puutuda kokku probleemidega nagu ulerahvastatus, nalg, kliima soojenemine, energiadefitsiit, jatkusuutlik pollumajandus jne. Ulikoolindus tootab siin muidugi hoopis teistmoodi kui Eestimaal. Enamus inimestel on 15 krediiditundi, aga labi ajab ka 12-ga. Minul on 18, sest rohkem ei ole voimalik votta. See tahendab, et mul on 6 erinevat klassi (kursust), igat 1-3 korda nadalas. Mis omakorda tahendab, et enamus paevadel olen ma koolis kella 12.30-st kella 3-ni, moningate lisadega nagu minu ohtused Pilatese klassid. Jah, toesti, 1/6 minu ainepunktidest tuleb kohulihaste punnitamisest. Ulejaanud viis on The Blue Planet (tolkes kolaks liiga lasteaed, tegelikult on tegemist maateadusega), The Human Role in Changing the Face of Planet Earth (keskkonnaprobleemid), International Politics, inglise keel ja hispaania keel. Uldiselt tundub, et korgtasemel haridust ma siit ei saa. Voib-olla olen 5 aasta parast tootu. Aga pagan votaks, ma naudin seda! Ma opin asju, mis mind huvitavad. Ma votan oma keskkonnateaduse opiku katte saravate silmadega. Minu kuuest professorist kolm on parit Nigeeriast, Venemaalt ja Kreekast. Mulle pole kunagi varem hispaania keel sumpatiseerinud ja siin olen ma hakanud seda armastama. See kola! See on ilus! Aga USA haridussusteemist pean ma kindlasti kunagi pikemalt kirjutama.
Minu tavaline paevakava on nuudseks usna paika loksunud. Treenime alati hommikul. Hetkel tahendab see arkamist ca 7, aga augusti lopus algasid reeded, meie tempotrenni paevad, kell 5.30. Jooksurajad on ca 20 soiduminuti kaugusel ehk igal hommikul tuleb koige pealt autoga kohale saada (mitte et mul load voi auto oleks! Haha, endiselt ei. Kull aga muretses uks sober mulle ilusa helesinise ratta, mis kaks nadalat tagasi ara varastati. Sel teisipaeval ohtust jooksu tehes leidsin ma selle juhuslikult uhe uhika eest (ja uhikaid on meil kumneid), labisaetud lukk leistangi kuljes rippumas. Varastasin ta muidugi tagasi!). Parast jooksmist liigume enamasti treeningruumi, mis tahendab teisipaeval ja reedel koigepealt jousaali, muidu aga lihtsalt lihashooldust. Venitamine, foam roller'il rullimine, jaavann, massaaz voi lihtsalt painutamine-sikutamine fusioterapeudi poolt. Vahel kriitilisemas olukorras ultraheli, elektriteraapia voi muud imevidinad, mida mina veel puutunud ei olegi. Tavaliselt ei lahku ma sealt enne 10.30t - ehk siis koiksugu ekstraprotseduurid votavad kovasti rohkem aega kui jooksmine. Jargneb hommikusook ja heal paeval veidike oppimist, siis loengud. Pooltel paevadel jooksen, ujun, teen veesjooksu voi ratast ka ohtul. Teataasti olen mina see tudruk, kes vihkab rutiini. Aga Albuquerque's ei ole rutiini! Voi vahemalt on siin seda palju lihtsam taluda. Paike paistab alati, ulikool ei tapa mind ainetega, mida ma vihkan, ja mul on mu nadalavahetused. Eriti parast Pierre'iga kohtumist on mul vahel tunne, nagu suvi polekski kunagi loppenud. Me matkame magedes ja turnime uskumatutes kohtades, sumpame polvini mudas ja soidame mooda seniavastamata teid. Vahel vaatame terve laupaeva filme (Breaking Badi poolteist hooaega uhe paevaga!) voi kupsetame terve puhapaeva, joome katusel veini voi tantsime kusagil inimtuhjuses.
Ma olen joudnud uskumatutesse kohtadesse ja teinud nii palju toredat siin, New Mexicos. Ja mis pohiline - ma olen jooksnud. Palju. Ma olen teinud oma kaks esimest voistlust siinpool maakera. Aga koik see trennipool minu elus nouab eraldi postitust. Ja minu vaikesed valjasoidud nouavad eraldi postitust. Need tulevad varsti! Ma tahaks lihtsalt blogi alguse ara teha ja omadega joonele saada ja postitamise sageduse upitada korgemale kui kord kvartalis.
Et asi oleks viisakas ja ilusti kokku voetud - ma olen onnelik. Ma ei tea kunagi, mis tulevik toob, aga hetkel olen ma rahul oma otsusega tulla New Mexicosse. Iga kord, kui ma tahaks millegi ule kurta voi kaevata - olgu see siis akadeemiline pool voi inimeste intelligentsitase voi mu uhika valjaspool moistuse piire rent - vaatan ma aknast valja, ja seal nad on. Minu paike. Minu maed.
Mida muud oskaksin ma tahta?
NB! Mul ei ole tapitahti, voibolla markasite. Ehk mul ei ole arvutit! Ma olen elanud 2 kuud ILMA ARVUTITA. Ma olen enda ule vaga uhke!
NB! Mul on tegelikult ROPULT pilte. Tambetite moistes kohe-varsti postitan teised ka :)