Minu kogemus Euroopa kõrgharidusega piirneb üsna konkreetselt Tartu Ülikooliga, seega pean vist tõe huvides oma võrdlused tegema vormis Eesti vs USA. Aga fakt ju on, et Eestis valib tulevane tudeng endale eriala; kaalub neid koole, mis enam-vähem teda huvitavat programmi pakuvad.
Ameerikas on lood teisiti - siin valitakse ülikooli, mis iganes see täpne tulevane amet ka ei oleks. Esiteks on siinsetel ülikoolidel (või college'itel, nagu nad ise armastavad öelda) nii tugev identiteet, ja suurel osal populatsioonist oma seosed kindlate asutustega. Kui sinu isa ikka käis Colorado State'is, ja vanaisa käis ka, siis muidugi sina lähed ka! Enamus osariikidel on paar suuremat ülikooli, mille vahel on tõsine rivaliteet (a la University of North Carolina vs North Carolina State University), ja kui sinu elukoht või suguvõsapärand on paika pannud, millisele sa lojaalne peaks olema, siis sageli sellest sa juhindudki - olenemata faktist, et üks on tõsise teadus- ja teine humanitaarkallakuga.
Teine oluline faktor on tõsiasi, et USA-s on - minu isiklikul arvamusel! - spetsiifilisel erialal palju väiksem tähtsus, kui Euroopas (või noh, Eestis). Tööandjatele on väga tähtis näha, et inimene on kõrghariduse omandamise kadalipust läbi läinud, hakkama saanud, ja tal on sellealane paber - mis iganes eriala see siis ka ei näita. Fenomenile kinnitust otsides olen ma ise vanemate ja targemate (ja potentsiaalselt tööd andvate) inimeste käest selle kohta uurinud, ja nad on mind veennud - jah, neile meeldiks eelkõige näha, et inimene on ülikooliharidusega hakkama saanud, tal on kõrge GPA (keskmine hinne; see, mille nimel iga ameeriklane õpib!) ja eelistatavalt mingigi aktivismikogemus (kõiksugused society'd ja igat imelaadi klubid on siin väga hinnas). Muide, paljud inimesed USA-s saavad bakalaureusekraadi alal nimega University Studies - mis tähendab, et sul tuleb lihtsalt omandada kohustuslik arv ainepunkte (Eesti mõistes 256 EAP) mis iganes aineid võttes. Lisaks on siinses süsteemis eriala muutmine Eesti mõistes täitsa kökimöki. Nagu mitmed kõrgharidusportaalid nõu annavad: "If you’re not sure about your college major while you’re in high school, don’t worry, most students switch their major during college" - ja nii ongi. Tean inimesi, kes on oma eriala 4 korda vahetanud - kas te kujutaksite midagi sellist Tartu Ülikoolis ette?
Viimase märkusena: ärge saagem minust valesti aru - see muidugi ei tähenda, et siinmail võib igast ajakirjanikust heade hinnete korral arst saada. Kindlasti mitte. Meditsiin ja juura on kaks täiesti omaette nähtust Põhja-Ameerika mandril. Et õigus- või medkooli sisse saada, on kõige pealt vaja bakakraadi (teoreetiselt kas või ajakirjanduses, aga see ei anna just erilisi väljavaateid valituks saamiseks), ja alles seejärel algavad tõelised õpingud (sama kehtib näiteks füsioterapeutidele - kusjuures bakalaureuseõpe on ju 4 aastat). Aga konkurent neisse koolidesse on karm. Ja hinnad üüratud.
2. Raha avab uksed
Väga lühidalt ja jämedalt: õppemaks aasta eest avalikes (riigi-) ülikoolides algab $15,000 ja läheb ülespoole. Eraülikoolid (mis kurvakstegevalt sageli on palju kõrgemalt hinnatud, kui riigikoolid), seal hulgas kõigile teada-tuntud Harvard, Yale, Princeton, küsivad aasta eest $40,000 ja rohkem. Rusikareegel olevat, et eraharidus maksab tudengile keskmiselt 4 korda rohkem kui avalik. Need on suured summad. Kõrgharidus on miski, milleks keskmine ameerika pere paneb raha kõrvale aastaid, ja siiski suur osa neist, kelle võsuke end tõesti ülikooli välja tõõtab (see on ausalt öeldes suurem asi, kui arvata võiks!) on sunnitud laenu võtma. Daily Finance väidab, et 2010 aastal oli keskmise bakakraadi kättesaaja õppelaenu võlg $23,200 - siinkohal olgu rõhk sõnal KESKMISE. Ja teades kõiksugu muude võlanumbrite trendi USA-s, 2015 võib tuua jälle veidi suuremad numbrid.
Asi ei ole muidugi puhtalt õppemaksus - elamine, toit ja raamatud moodustavad suure osa väljaminekutest. Jah, raamatud. Erinevad allikad hindavad elamiskulud tudengile olevat 7000 ja 9000 dollari vahel aastas - mida on muidugi ÜÜRATULT palju, aga õpikute hinnad siin on mulle olnud isegi suuremaks üllatuseks. Sest Ameerika ülikoolidel ei ole avalikku raamatukogu süsteemi; raamatukogus muidugi on, raamatud on neis ka, aga kõik õpikud, mida sul ainete jaosk vaja on, pead sa välja ostma. Ma ei peatu sellel teemal rohkem, kui ütlen ära, et esimesel semestril oli minu kalleim raamat $280. Kogu arve oli 700-800 dollari vahel. Kui spordistipendium mu õpikuid ei kataks, siis oleksin vist samal päeval koti pakkinud ja raamatute asemel poole odavama Eesti-mineku pileti ostnud.
3. Minor-major-double-major
Vaieldamatult populaarseim eriala USA-s üle 20%-ga tudengitest on Business Administration & Management, ärikorraldus, nii statistika kui ka maine poolest - silmatorkavalt paljud allikad väidavad (paraku!), et selle kraadiga on elus suurimad väljavaated. Hmmm. SAT Inc. (sisseastumiskatseid korraldav ettevõte - siinmail on teatavasti kõigile protseduuriduridele hinnasilt külge löödud ja erakätesse antud) info kohaselt valib vaid 32% tudengitest eriala, mis neid huvitab, ehk väga suur rõhk on kõiksugustel palganumbri hinnangutel. Lööge või ise google'sse most popular major in the US - ja saate enamuses tulemused vaid tuleviku sissetulekute kohta. Tudengite arvu poolest järgnevad ärile psühholoogia, raamatupidamine ja õendus. Kõigil kõrged palgad, väidetavalt.
Lõin just major inglise-eesti tõlkemootorisse - et vaataks, mis ta ütleb. Sest siinses kontekstis on major peaeriala, minor kõrvaleriala, ja nende reaalne tähendus on täiesti teistsugune kui Eestis (tõlkemootor ei teadnud ka midagi). Double-major'i võib tudeng kätte saada sama arvu ainepunktidega, mis ühe - lihtsalt vähem ruumi valikaineteks jne. See on see, mida mina teen - mul on double-major geograagias ja rahvusvahelistes õpingutes keskkonnafookusega (kõlab pagana kohmakas, ma tean). See valik ei ole just tohutult populaarne, see-vastu minor tundub olevat vähemalt pooltel tundengitel. Minu New Mexico aladel, näiteks, on väga populaarne võtta kõrvalerialaks hispaania keel, sest ilma selleta on tööd nagunii raske saada. Minulgi on minor - vana hea statistika, millega sai Eestimaal alustatud. Endiselt usun, et kulub elus ära!
Nagu ülalpool kirjeldasin, võib see major-minor siiski olla vaid omaenese huvide rahuldamsieks valitud kombinatsioon, mitte suurematsorti tulevikumääraja - arvestades, kui tavaline on kohata tudengit, kellel, näiteks, on peaerialadeks bioloogia ja kunstiajalugu, ja kõrvalerialaks prantsuse keel. Imelik, kas pole.
4. Põhjaladumine
Õppekavasse puutuvalt võib-olla suurim-suurim erinevus on nn core kursused, põhiained, mis on kohustuslikud igale bakalaureuse tudengile USA-s. Enamasti võtavad need terve esimese kolledžiaasta – mis pärast ka siinne programm kestab 4 (enamuse) Euroopa 3 aasta asemel. Valdkondi on enamasti üle viie – inglise keel, matemaatika, sotsiaal-, loodus- ja humanitaarteadused, keeled, kunstid, ja igast valdkonnast on nõutud võtta üks kuni kolm ainet. Nii et iga tuumafüüsik peab võtma miskit religiooni-ajalooalast, iga semiootik vähemalt ühe kursuse jagu matemaatikat, iga õpilane üldiselt mingigi vaba kunsti aine, olgu selleks siis pilates, maalimine või klaveriõpe. Mul on tunne, et siine üldine suhtumine sellesse süsteemi on pigem negatiivne; enamusele võrduvad need baasained aja raiskamisega. Tsiteerides Huffington Post'i: "Common Core Standards is the equivalent of a steamed burrito in a plastic pocket - enough nutrition but not enough nutriment."
Minul teisest süsteemist tulnuna on erinev arvamus. Jah, mul on olnud baaskursuseid, mida ma täiesti vihkan, sest kaasõpilased on veidi liiga 17 ja nürid, või professor mitte just suurem asi, aga see on teine teema. Laias laastus on mul usku, et statistikud võiks ju veidi kirjutada ka osata, et inimesed, kes juba ülikooli välja on jõudnud, peaks enam-vähem scientifically literate ka loodusteaduste alal olema, et igal tudengil võiks mingid põhiteadmised majandusest (või vähemalt matemaatikast!) olla. Iseasi, kas selleks aastat on vaja kulutada. Ja iseasi, mis vigu annaks USA-s keskkooli tasemel parandada - et ülikoolidesse ei voolaks õpilasi, kellel Pythagorase teoreemi kasutamiseks on valemilehte vaja ja kelle teadmine Teisest maailmasõjast piirdub "Hilter oli paha?" kontseptsiooniga.
5. Spordimees on kõva mees
Sportlane siinpool ookeani tähendab hoopis miskit muud kui sealsel kaldal. Eesti ülikoolis on „sportlane“ võib-olla keegi, kes vabal ajal II liigas jalkat mängib, ehk mõnda ujumisklubisse kuulub või omal soovil kergejõustiku harrastab. Aga see on ka kõik – spordihuvi on igaühe eraasi ja tudengiellu ei puutu. USA-s seevastu, olgem ausad, on sportlane kuningas. Kaastudengid küsivad sinult, kuidas „meie“ tiimil läheb, professoritelt võib sageli üsna ilmselget erikohtlemist oodata, ja mis peamine – sa oled justkui eristaatuses. Sest olgu ameeriklaste vööümbermõõtudega kuidas on, sporti nad armastavad. Lemmik jalgpallitiim on kohustuslik element igaühele, laupäevased mängud on pidupäevad, ja raha, mis spordis liigub, on väljaspool igasugust normaalsust. Seejuures sageli palju südamelähedasem kui profesionaalne sport on inimestele ülikoolisport. Nii paljud saavad end ju isiklikult teatud kooliga seostada, ja seega nende armastus kandub üle ka sellistele tiimidele nagu Cross Country, mida muidu spordialana suurem enamus ei väärtustaks.
Minu ülikoolis, University of New Mexico's, on sportlasi umber 300; üsna väike arv üleüldise 25000 kõrval. Raha aga - raha, mis kulutatud neile 300-le, on kindlasti märkimisväärne proportsioon eelarvest. Seal juures meie, kergejõustiklased, tunneme end üsna vaeslapse rollis, kui korvpallurite, tennisistide, või jalgpallurite treenimis-olemistingimusi kõrvalt vaatame. Igal hommikul limpsame kadedalt keelt, kui jalgpallurite treeningu (!) lõppedes on catering'i firma nende toidumägedega ootamas (rekatäis). Ja õhtuti on neil erajuhendajaga sessioonid sportlaste õppekeskuses - alles hiljuti kuulsin neid x+3=7 pähklist läbi raskuste läbi murdmas. Jalgpalluritel on ka kohustuslikud tunnid kehtestatud, mis nad keskuses õppides veetma peavad - minu teada 12h nädalas. Eks see ole üsna mõistlik, arvestades, et neil ei ole ülikooli sissesaamiseks isegi lugeda vaja osata.
6. Campus
Mõned sõnad minu jaoks eesti keeles lihtsalt puudu – üheks neist on campus. Jah, on ju täitsa otsene ülikoolilinnak, aga olgem ausad, see on teoreetiline, kohmakas termin. Kui meil päriselt campus'ed eksisteeriks, siis olen päris kindel, et keegi sinna minnes ei teadustaks „ülikoolilinnakusse sisenemist“. TTÜ nagu juba kvalifitseeruks siinkohal, aga USA – ja paljude Euroopa ülikoolide – kontseptsioonist on asi veel kaugel – millest mul isiklikult on kahju! Mulle tõesti meeldib, kuidas siin on kõik kompaktselt koos, kuidas campus on täiesti omaette linn poekeste-kohvikute, tervishoiukeskuse, vabaajaveetmisasutuste, ja loomulikult õppe- ja ühiselamuhoonetega. Kuidas iga järgmine aine algab uues majas, mis tähendab, et vaheaja jooksul tuleb tormata läbi linnaku tänavate, kus sel ajal alati tõsine elu käib. Pillimängijad ja allkirjakogujad ja slackline'ijad ja heategevuskampaaniatajad; rulad-rattad-rollerid; mõned tuttavad näod ja mitmesajad tundmatud karvased ja sulelised; alati on miskit teoksil. Mulle meeldib, kuidas campus'tel on alati oma stiil, oma sopid ja nurgatagused, täiesti oma identiteet – linn linnas (ja sageli seda ümbritsevat linna polegi, ongi vaid ülikoolilinn, mõeldud-tehtud ainult tudengitele õppimiseks-elamiseks). Jah, ma tean, et Tartus paneb ajalugu paika, kuidas ülikoolihooned paiknevad, ja ühtseks campus'eks seda asja enam ei pööra, aga ah – arenguruumi on ikkagi! Eesti teistel õppeasutustel veelgi rohkem! Mina olen kindlasti campus'e idee suur fänn ja pooldaja.
7. Inimsuhete teine tase
Viimaseks pean veel ära märkima, et kuigi mul (õnneks või kahjuks) puuduvad tõendid lükkamaks ümber laialtlevinud teadmist, et keskmine intelligentsitase jääb Ameerikas veidi Euroopa (vähemalt Eesti!) omale alla, seda võin ma küll öelda, et akadeemiline suhtlus ja õpetamisstiil on siin erinevad ja enemasti isiklikumad. Nii palju, kui mul Eestis loenguid oli, olid need üsna ebapersonaalsed; õppejõud andis vajaliku teabe edasi anonüümsele massile, universaalselt. Siin, jah, tõsi küll, võtab professor vahel nööri taskust välja, et ülikoolieas inimestele planeetide vahelisi kaugusi selgeks teha, aga samas tähendab see ka, et suure osa ajast on kõik loengusse kaasatud, diskussioon on pidevalt käimas, õppejõu-õpilase suhted on enamasti üsna isiklikud. Mul pole veel olnud professorit, kes ei teaks mu nime! Eks selle taga ole loomulikult kõiksugu õppejõud-õpilased suhtarvud ja finantsilised põhjendused, aga samavõrd ka siinne suhtlusstiil. Kõik need tühjad naeratused ja how are you-d võivad väsitavad olla, ja kindlasti leian ma endiselt eurooplastega sügava sõpruse aretamise lihtsama olevat, aga mis puutub õhkkonda klassiruumis, siis mulle mulle ameerikalik avatud suhtlemine sümpatiseerib.