Mõned nädalad tagasi juhtusin kuulma infot, et Maarja Nuut olevat tulemas USA turneele, ja olevat tulemas Albuquerque'sse sealhulgas. Uskuge mind, seda ei juhtu mitte iga päev. Minu jaoks on see linn küll juba maailma naba ja siinse Metsiku Lääne süda ja kõigile teada-tuntud, aga kui vahel pikemalt asja üle järele mõtlen, saan aru, et keskmine ameeriklanegi pole sõnaga Albuquerque varem kokkupuudet omanud. Kui veab, on ehk kuulnud, et meil siin kõrb ja kaktused on. Aga ometi - Maarja pidavat tulema.
Eestis elades ei olnud ma enda jaoks seda nii lahti mõtestanud, aga see teada-tuntud väikeriigi kõik teavad kõiki fenomen on tegelikult midagi palju enamat kui külajutud ja üksteise nägupidi tundmine. See tähendab ka, et meie kui väikese riigi kodanike jaoks on palju valdkondi nišiteadmise või nišihuvi asemel üldteadmised, üldhuvid, kunstide puhul just eriti. Näiteks luule. Minu eestlasest sõber USA-s, Kerttu, näitas kord mulle Marie Underi luulekogu, mille Portlandi antikvariaadist oli leidnud, me siis vaatasime ja silitasime seda koos ja pisar oli pea et silmas. Ja sealjuures - ma ei ole ju mingi suur luulesõber. Või siis Olav Ehala. Või Edgar Valter. Või Johann Köler. Ei loe ju, kas sa nende kunsti tõesti naudid - või üldse näinud-kuulnud oled - meie oma see ja too on ta ju ikkagi. Väikerahva võlud!
Sama lugu oli seekord Maarjaga - ma ei ole kunagi teda oma lemmikmuusikute nimekirja arvanud, aga kui eestlane juba Albuquerque's esineb - muidugi pean ma minema. Ei tea, kas eestlus või lihtsalt inimheadus, aga lisaks New Mexico külastamisele sebis Maarja parem käsi Anu Rannu mind ka veel külaliste nimekirja ja päästis 40 dollarise pileti lunastamisest - juba iseenesest väike võit. Aitäh! Aga siis see kontsert...
Maarja Nuut oli üksinda suurel tumedal kontserdisaali laval, tema ja ta kaks viiulit. Ja kogu saal istus ja kuulas suud ammuli. Maarja hääl ja nii tema imelised luuperi tehnikad - mis enamusele publikust tundusid olevat midagi ennenägematut - ja laval tehtud kerged tantsusammud paistsid kõigile jätvat kustumatu mulje. Ning siis need lookesed laulude vahepeal... need jätsid mulle kustumatu mulje. Teate, ta tääkis lihtsatest asjadest. Meie suurtest külakiikedest. Ja väikestest küladest. Kanneldest. Kõik ju teada ja tuntud - aga mitte inimestele mu ümber. Ma vaatasin neid, ja nägin, kuidas eestluse ja Eesti küljed, millele ma kunagi varem erilisuse võtmes mõelnud ei olnud, neile muljet avaldasid - kas või see sama külakiik, kuhu 20 inimest peale mahtuvat!
Lisaks veel see pisiasi nimega eesti keel. Eesti keel! Mõelda vaid, kogu see suur saal, ja mina olen pea ainus inimene, kes aru saab, millest kõlav laul räägib. Ja äratundmised nagu näiteks Maarja seletus teemal three is the law for Estonians - jah! Teen vist pooled oma otsused ja valikud ikka lähtudes sellest vanast heast kolm-on-kohtuseadusest, aga katsu sa siin seda kaaslastele seletada! Kontserti kokku võttes võin öelda, et olen päris veendunud, et selle lõpuks minu ees istuvad tädid (ja ehk ka kogu ülejäänud saal) nutsid ja minu parim sõbranna Stephanie mu kõrval teatas, et nüüd ta küll Eesti külastamisest ei pääse.
Minu õnnelik reede jätkus, kui selgus, et Anul oli lisaks veel minu jaoks tahvel Kalevipoja šokolaadi - see on küll puhas eestlus, et välismaal elades Kalevi šokolaad kulla hinda tõuseb, maitsegu ta sulle või mitte - ja kui me sama festivali raames New Mexico tähistaeva all Fernando Sterni saime kuulata - see sama Tšiili poiss, keda mitmed teist ehk Viljandi folgil näinud ja nautinud on. Nii palju siis maailma väiksusest. Selgus, et Globalbuquerque - kultuurifestival, mille raames kogu see möll toimus - korraldajate hulgas on mul juba nii mõnigi tuttav: üks ökoaktivist, keda kohtasin San Diego lennukis; mehhiko kunstnik, kelle workshop'il olin kord osalenud; kohalik farmer, kelle talus hiljuti vabatahtlikuks käisin. Nii hea on teada, ja nii tore näha, kuidas Albuquerque's on seda elujõulist, muutuste järele janust kogukonda, kes on nii avatud, liberaalsed, ja intelligentsed, kui keegi seda üldse olla saab, ja kelle tegevusele tõsiasi, et ühel hetkel Ameerika tänavapildis, mõttelaadis ja elustiilis mõned asjad viltu läksid, ainult rohkem jõudu annab.
Mina läksin koju õnnelikuna, südames rohkem armastust Eesti vastu, ja rohkem armastust Albuquerque vastu. Kas armastust mahubki alati juurde?