Eesti Ekspress
10. veebruar 2016
Olin 10-aastane, kui algkooli jõnglasena ema sabas indiaanilaagrit üle kaema läksin – seda vendade Urbide korraldatavat igasuvist kogunemist Eestimaal, kus ka ookeanitagused põliselanikud oma kogu hiilguses kohal olid. Meisterdasin unenäopüüdjaid, lõin trummi ja laulusin tervendavaid viise, võtsin indiaanitelgis indiaanisauna ja imestasin, et kuidas ikka nii on, et Ameerikast kohale tulnud päris indiaanlastel teksapüsid jalas on – uskusin neid ikka ainult nahas ja sulgedes-narmastes ringi käivat.
Kolinud kaks aastat tagasi USA Metsiku Lääne südamesse, New Mexicosse, tuli välja, et teksapüksid ei ole ainuke üllatus, mis 21. sajandi indiaanlastel mulle pakkuda oli. Juba teisel päeval tehti mulle selgeks, et esiteks, inglise keeles sõna indiaanlane kasutada ei ole soovitatav. See on solvav. Põlisameeriklane – nii kutsutakse indiaaniverd kodanikke poliitkorrektses vestluses. Põlisameeriklane aga ei ole enam keegi, kes piipu popsides lõkke ääres istub, taimeaurudega imesid korda saadab, ja õhtuhämaruses iidse tantsu üles võtab. Nii rusuv kui see ka ei kõla, tänasel päeval on keskmine põlisameeriklane pigem vaene, põhikooli haridusega, alkoholiprobleemiga, ja statistika alusel eeldatud surema aastaid varem kui tema valge kaasmaalane.
Hõimurahvas
Indiaanlaste formaalne eraldamine ülejäänud ühiskonnast algas 19. sajandi teisel poolel, kui kasvavad Euroopast saabujate massid aina enam maad vajasid, ning nii konflikti vältimiseks kui põlisasukate parema kontrolli all hoidmiseks määrati viimastele nende omad maaalad – reservaadid. Jaotuse aluseks on enamasti olnud tunnustatud indiaanihõimud, mida kokku on 562 ning mis toimivad suveräänsete üksustena, oma valitsuse, seadusandluse ja maksusüsteemiga. Suuremaid ja kuulsamaid suguharusid on kuulnud ehk eestlanegi – Sioux, Cherokee, Navajo. Neist viimasele ja suurimale, Navajo rahvale kuuluv reservaat on oma pindalalt pea poolteist Eestit. Paraku aga on eraldatud maatükid olnud algusest peale Ameerika kõige viljatumad ja majanduslikult vähetootlikuimad piirkonnad, sellele lisaks on nö hõimumaad enamasti ka väga killustatud, mis teeb nii igasuguse ärilise tegevuse kui ka sotsiaalselt ühiskonnana funktsioneerimise indiaanihõimudele vägagi raskeks – ja on lisaks vastuolus kõige fundamentaalsema osaga sellest meile teada romantilisest indiaaniusust – maa pühadusega, ja maa kuuluvusega kõigile.
Mis toob raha
Indiaani suguharude kasiinoärile, mis nüüdseks on viimastele suurim sissetulekuallikas, pandi alus 1970ndatel kui USA ülemkohus kehtestas osariikidel puuduvat õiguse reguleerida ‘indiaanlaste poolseid indiaanitegevusi indiaanimaadel’, nagu ka koguda neilt makse. Selline seadusandlus – regulatsiooni puudumine –, viis vaid mõne aastaga mängupõrgute äri reservaatides õitsele, ning praeguseks on USAs sadu suuri hõimude hallatavaid kasiinokomplekse. Suur siinkohal tähendab tõesti suurt – seda eelkõige just Lääne tühjuses ringi sõites. Võimsaimad kompleksid laiuvad kümnetel hektaritel, sisaldavad hotelle, kiirtoidukohti ja muud atribuutikat, ning kokku ületab indiaani mängupõrgute kasum isegi Las Vegase oma. Nii ongi minu jaoks esialgu õõvastavast ja šokeerivast vaatepildist, kus maanteeäärsel indiaanialadele jõudmisest teavitav reklaamtabloo on võrdselt kaetud kirevate põlismustrite ning Subway logode ja plinkivate mänguautomaatidega, saanud lihtsalt igapäev.
Verekvantum kui identiteet
Kasiinotulud teevad muidugi ka head. Hõimud rakendavad selle võrdet jagamist, investeerivad taristusse ja haridusse. Suguharu liikmesus ei käi aga lihtsalt elukoha või nahavärvi alusel – veri loeb. Kasutusel on kaks määratlust: enamasti on otsustajaks “verekvantum” ning selle nõutud tase, mis paljude hõimude puhul on vähemalt pool, aga leidub ka suguharusid, kes inimesi indiaanlaseks loevad vaid 1/32 indiaanivere olemasolul. Teine variant on nö “liinipõlvnevus”, mille puhul saab inimene ametliku indiaanlase staatuse vaid tõestades, et kunagi keegi tema eellastest oli põlisameeriklane. Hõime, kes sellist süsteemi järgivad, on vähe, see-eest võib liikmesus vägagi kasulik olla: tean tüdrukut, kes pesuehtne linalakk, kuid kuna tänu “liinipõlvnevusele” sai ta end Cherokee hõimu nimekirja, katab viimane nüüd kõik tema ülikoolikulud – kuni 30 000 dollarit aastas. Idarannikul olevat nüüdseks levinud komme tuua sisse “puhast verd” indiaanlasi läänepoolsetelt aladelt, kus viimaseid rohkem alles on, et suguharusid elujõulisemana hoida – nii majanduslikus kui identideedi mõttes.
Rikkad ja vaesed
Wisconsini osariigi Ho Chunki hõimul – mitmete mängupõrgutede omanikul – on jällegi poliitika, mille alusel iga keskkoolilõpetaja saab 200 000 dollarit, lihtsalt niisama, käe peale. Kõlagu number uhkelt kui tahes, paraku on see tunnistuseks kurvast tõsisasjast, et põlisameeriklaste seas on keskhariduse pooleli jätmine pigem reegel kui erand. The Guardian’ile antud intervjuus tunnistasid needsamad Ho Chunki noored, et sageli ei jõua see raha kaugemale kui autoost ja seejärel paar kuud ohtrat meelemürkide tarbimist. Minu indiaaniverd sõber Kyle, kes kannab endiselt uhket perekonnanime Fast Wolf (eesti k kiire hunt) saab sel kevadel, pärast viis ja pool aastat kestnud õpinguid lõpuks kätte oma bakalaureusekraadi – ja on sellega oma suguvõsas esimene, kes nii kaugele jõudnud. Tema kirjeldused elust kodureservaadis teevad meele alati mõruks. Kogu USA-s on vaesusmäär indiaanlaste hulgas palju kõrgem kui ülejäänud populatsioonil, kolmandikul neist ei ole mingisugust tervisekindlustust, keskmine töötus on riikliku statistika kohaselt reservaatides üle 50% ning vee, elektri ja kanalisatsiooni puudumine pigem tavaline nähtus. Ajaleht Gallup Independent läks koguni nii kaugele, et võrdles reservaatides valdavaid tingimusi Kolmanda Maailmaga.
Mis on saanud muistsest tervendajast
Mitte parem ei ole seis tervislike näitajate koha pealt. Imikusuremus, keskmine eluiga, vähi ja diabeedi esinemine, ülekaalulisus – kõik need on tunduvalt valulisemad probleemid põlisameeriklaste kui nende valgete kaasmaalaste hulgas. Koduvägivald nagu ka rasedus teismeliste seas on mitu korda levinumad. Miski ei saa aga vastu kolmele põletavaimale probleemile: alkoholism, suitsetamine ja enesetapud. Huffington Post‘i andmetel on suitsiidimäär just noorte puhul paljudes reservaatides kuni 10 korda kõrgem kui ülejäänud riigis. Minu kaastudeng, pärit väiksest New Mexico külast, kus ta indiaanlaste hulgas ainsa valge poisina üles kasvas, ei ole juba kolm aastat jõuluks koju läinud – ta lihtsalt ei tahtvat taas kogeda sealset õhkkonda, kus poolel külast ei ole tööd, kolm neljandikku veedab suurema osa ajast meelemürkide toime all, ja ükski tema koolikaaslastest ei ole kunagi osariigipiiridest jalga välja tõstnud.
Kultuur jääb
Loomulikult ei ole olukord sama mitte igal pool. Maya, indiaanitüdruk minu tutvusringkonnas, naaseb edukate ülikooliõpingute kõrval ilmtingimata oma kodukülasse vähemalt neli korda aastas peetavate suurpidustuste ajaks, kus kogu elanikkond on traditsiooniliselt üles riietatud, tantsivad esivanematelt pärandina saadud tantse ja laulavad põlvest põlve edasi antud hümne. Tõsi küll, sellised pühakute auks peetavad pidustused on rohkem levinud siin, Metsiku Lääne lõunapiirkonnas, Arizonas ja New Mexicos, kus hispaanlaste toodud katoliiklus ja tema pühakujud üllatavalt edukalt indiaanikuskumustega üheks on sulanud. Ulejäänud maailm saab aga oma poliskultuurist osa saada indiaani kunsti näol. Hõbeehted, trummid, naha- ja helmekunst, vaibakudumine, keraamika – kõik see on New Mexicos igapäevaselt pildis ning tänu aina edukamale sertifitseerimissüsteemile tagab osavate kätega põlismaalastele ka olulise sissetuleku.
Turisti pilgule ja hingele on New Mexicos terve rida paiku hoidmas üleval muistseid indiaanlaste tsivilisatsioone ja kultuure. On Taos Pueblo, imeline savist terassküla, mis teada kui vanim püsiv asustus USAs. Järgmiseks Acoma hõimu Sky City, Taevalinn, küla, mis juba viimased kaheksa sajandit asub 100 meetri kõrgusel kivist platool, kuhu veel hiljuti ei olnud võimalik läheneda ühegi masinaga. Eraldatud on sealsed elanikud endiselt – vee ja elektrita ning turistidele avatud vaid teatud päevadel ja teatud raha eest. Veidi põhja pool tõmbab palju huvilisi muistne Chaco kultuur ja säilmed nende astronoomiausku eluviisist. Tuhatkond aastat tagasi suutsid Chaco indiaanlased ehitada valmis tohutud kivistruktuurid, viiekordsed ja väidetavalt kokku 800 toaga, kõik seatud mustrisse kuu, päikese ja tähtede järgi. Tähelepanuväärne on ka Chaco kivi lugu – nimelt kõrgus kogu asustuse kohal juba viimased kaks tuhat aastat tohutu, nii pikkuses kui laiuses 30 meetrini küündiv kaljulahmakas, millele indiaanlased olevat tasakaalustamiseks osavalt mõned puutoikad ümber asetanud. 1930ndatel hakkas kivi võimalik liikumine amenikele suuremat muret valmistama, ning palgati rida insenere, kes kalju paremini ära kindlustasid. Möödus vaid loetud aeg ning 1941. aastal varises kivilahmakas kogu oma uhkuses iidsetele külavaremetele – nii palju siis moodsast tarkusest ja indiaanitarkusest.
Ka kõikjal mujal, vaatamata kõigile pahupooltele ja katsumustele, millega indiaanireservaadid silmitsi seisavad, ei ole nood kohtadena kaotanud oma sümboolset väärtust. Endiselt hoiavad nad (enamasti) üleval kultuurilist indentiteeti ja põliselanike suveräänsust. Ka juba ammu eemale, rikkamatele aladele lahkunud indiaanlased näevad reservaatides ikka peituvat võimalust põlisameeriklaste õiguste laiendamiseks, nii poliitiselt kui kultuurselt. Nagu ütleb sõber Kyle: haridus on kõige alus. Kui riik suudaks pakkuda noortele põlisameeriklastele samu tingimusi kooli- ja vabaajaveetmisvõimaluste osas, ja ehk integreerida neid veidi rohkem valgete eakaaslastega, oleks see tohutu samm edasi. Tema ise astub sügisel magistriõppesse – et saada õpetajaks. Ning tal on usku, et olukord on teel paremuse poole.