17. september 2015
Aastal 2015 ei ole teadusringkondades globaalse kliimamuutuse teemal enam palju erimeelsusi. Mõned märgid on lihtsalt liiga ilmsed, et neid eirata. 15 kuumimast aastast, mille inimkond on ära mõõtnud, on 14 olnud sel sajandil. Ülemaailmne merevee tase on kõrgem kui kunagi varem. Ja kui põhjustest rääkida, siis süsinikdioksiidi kontsentratsioon atmosfääris on suurem, kui on olnud viimase 800 000 aasta ehk kogu inimajaloo jooksul.
Jättes siinkohal kõrvale pikema diskussiooni teemal «Inimtekkeline või mitte?», on mõningad tagajärjed, mille kliima muutumine toob veel enne järgmise sajandi tulekut nii või teisiti. Kõige tagasihoidlikumalt hinnatakse, et globaalne temperatuur tõuseb aastaks 2100 kahe kraadi ringis, kusjuures võrdlusaastat pole isegi mõtet anda, sest viimaste kümnenditega võrreldes on temperatuur kogu ajaloo vältel olnud üsnagi püsiv.
See hinnang on aga esiteks konservatiivne ja teiseks ei ole soojem ilm sugugi mitte suurim probleem, millega inimkond vastakuti seisab.
Sulav jää ja tõusev meri
See, et jäämassiivid üle maailma sulavad aasta-aastalt üha kiiremas tempos, on selge ainuüksi fotosid vaadates. Siiski-siiski: seni on olukord veel kontrolli all olnud, sest suurem osa sulavetest pärineb mandriliustikest ja mäetippudelt. Märksa võimsamaid tagajärgi toob jääkatte kadu polaaraladel, Gröönimaal ja Antarktikas.
Kui viimati mainitu peaks kaotama kogu oma jääkilbi, tähendaks see maailmamere tasemele 58-meetrist lisa, kalkuleerisid oma 2013. aasta uuringus Briti teadlased Peter Fretwell ja David Vaughan. Ja mitte ainult: haihtuvate jäämassiivide tõttu peegeldavad poolused veel vähem päikest tagasi – sealne temperatuuritõus on juba praegu mitme kraadi võrra suurem kui maailma keskmine –, ning ookeanid imavad järjest rohkem soojust endasse. Vee paisumine soojuse tõttu aitab seejärel omakorda kaasa meretaseme järjepidevale tõusule.
Kui järgmiste kümnendite jooksul lisanduv paarkümmend sentimeetrit merevett tundub Eestis üleelatav, siis paljudes kohtades nii ei ole. Vaikse ookeani saareriik Kiribati näiteks on juba üritanud ära osta naabersaart Fidžit, et oleks, kuhu panna oma inimesed, kui oma maa aastaks 2050 vee all on.
Fakt, et enamik miljonilinnu ja üle poole inimkonnast asub rannikualadel, lükkab juba praegu tagant nähtust nimega kliimaränne ning varem või hiljem algab ka Eestil kokkupuude nii-öelda kliimapagulastega, meeldib see meile või mitte.
Vett jääb siiski puudu
Kui ookeanist rääkides oleks liigne vesi justkui suureks ohuks, siis sama ei saa öelda mageveevaru kohta. Selle kahanemine ei ole midagi, mis ootab kauges tulevikus, vaid on juba käes. Sõna «põud» on ajalooliselt ikka toonud silme ette Saharas lonkiva kaameli ja janused mustad lapsed, kuid XXI sajandil on selle mõiste geograafiline tähendus mitu korda avaram. Jää- ja lumikate Andides, Himaalajas, Alpides ja teistes maailma mäestikes tagab inimkonnale suurema osa magevee vajadustest, kuid see allikas on kadumas.
Rikkamad riigid otsivad lahendust merevee desalineerimises, mis on siiski veel üle mõistuse kallis protsess, ja enese toitmiseks arenguriikides põllumaade kokkuostmises. Nii jooksevad näiteks Araabia poolsaare naftariigid üksteise võidu tormi Aafrika viljakamatele piirkondadele. Vaesemad riigid… Nende jaoks on see järgmine faktor, mis kliimapagulusele hoogu lisab. Samal ajal on jõukuse sümbolriik USA kirja saanud järjekordse kuumima suve inimajaloos. Ainuüksi Californias hinnatakse veedefitsiidiks 50 miljardit liitrit. Ameeriklaste muidu tarbijasõbralikud seadused on piirkonniti isegi dušivõtmise ajaliselt limiteerinud ning pooltes osariikides on taevas püsivalt hall, sest enneolematus ulatuses lõõmavad metsatulekahjud.
Mitte ainult soe ilm
Ülemaailmselt ei ole kasvavad tulekahjud ainus üha sagenev katastroof. Globaalse kliimamuutuse võimsaim tagajärg, vähemalt Eestile, ei olegi ehk veidi soojem planeet, vaid just nimelt aina ekstreemsemad ilmastikunähtused. Kõrgem ookeanitemperatuur annab energiat tormidele ja orkaanidele, samuti tähendab see suuremat aurustumist. Ning et soe õhk suudab endas rohkem niiskust hoida, on tormid ükskord vallandudes võimsamad kui varem.
Aasta-aastalt sagenevad põuad, üleujutused ja kuumalained ei saa Euroopaski tähelepanuta jääda. Ka meie maailmajaos on selle väiksusest hoolimata näha selge muster: põhjapoolsed alad muutuvad järjest niiskemaks, samas kui lõunaosa kannatab aina enam püsiva kuiva tõttu. Seda näitas ju hästi äsja lõppenud suvi: samas kui eestlased võisid kuni augustini randa minekut üksnes unes näha, saadi Prantsusmaal, Saksamaal, Inglismaal ning paljudes teistes Kesk- ja Lääne-Euroopa riikides kirja ajaloolised kuumarekordid. Põllumajandus Vahemere maades on näinud tõelisi viletsusaastaid. Kuumale, põuale ja tulekahjudele on lisandumas liivatormid, mis on ilmekas näide sellest, kuidas planeedil Maa on kõik kõigega seotud: liiv pärineb nimelt sageli Sahara kõrbest.
Kust saab süüa?
Kui esmalt võib tõusev temperatuur mõnes kohas põllumajandussaaki kasvatada – pole ju Venemaa ilmaasjata kliimapoliitika suhtes leige –, siis pikas perspektiivis muudab globaalne soojenemine inimkonna toitmise aina keerulisemaks. Rukis Mulgimaal ehk esialgu ei kannata, samas ei jää meiegi mõjutamata kaduvatest põllumajandusmaadest. Näiteks kohvi- ja veinitootmiseks sobilikku maad on juba aastaks 2050 rohkem kui poole vähem, on kalkuleerinud teadlased Briti kuninglikus botaanikaaias ja USA teaduste akadeemias. Samaks aastaks on Aasias nisutoodang rahvusvahelise toidupoliitika uuringute instituudi hinnangul langenud 50 ja riisisaak 17 protsenti, näljaseid suid aga ei ole sugugi vähem.
Kahanev teraviljatoodang ei tähenda lihtsalt vähem leiba. Nagu näitavad ainuüksi viimased kümme aastat, toovad juba veidi väiksemad saagikogused maailmaturul kaasa hüppe kõigis hindades ning peaaegu alati väljendub see kuskil kodusõja ja tsiviilrahutustena. Võtke või Süüria. Teadlased eesotsas Columbia ja California Santa Barbara ülikooli ekspertidega on 2011. aastal alanud rahutusi selles piirkonnas seostanud riiki eelnevalt kohutanud põua-aastatega, mis hävitasid saagid ning kihutasid tagant talunike massimigratsiooni linnadesse.
Näljane koduta rahvas on rahutuste tekkeks iseenesestmõistetavalt soodne pinnas ning nende mõju omakorda ulatub XXI sajandil tingimata kaugemale kui riigipiirid, nagu viimased aastad on näidanud. Näiteks 2013. aastal hindas Internal Displacement Monitoring Center, et 2012. aastal asetleidnud sundrändest 98 protsenti toimus ilmastikunähtuste tõttu.
Loomariik on hädas
Kui inimkond on võimeline uutmoodi kliima eest vähemalt põgenema ja oma elukohta vahetama, siis sama ei saa öelda Maa ülejäänud asukate kohta. Meedia on ammu kõigile selgeks teinud, et pingviinid ja jääkarud on poolustel hädas. Muutuv kliima tähendab aga tagajärgi ka peaaegu kõigile teistele taime- ja loomaliikidele polaaraladest ekvaatorini. Ajakirjas Nature Climate Change avaldatud uuringu kohaselt kaotavad pooled taimed ja kolmandik loomi juba sajandi keskpaigaks oma praeguse levikuala.
Looduses teatavasti on kõik seotud. Kui varem algava kevade tõttu õitseb taim varem, tähendab see, et teda tolmeldav putukas on juba hiljaks jäänud. Kui mõni liik end liigse temperatuuri tõttu kõrgemale laiuskraadile sisse seab, kaotavad oma elupaigad sealsed asukad. Kui toiduahelast kaob üks lüli, näiteks kalaliik, kes ei suuda soojema ookeaniveega kohaneda, on kogu ahel hädas.
On muidugi ka liike, kes võidavad. Põhja-Ameerikas ei suuda pehmed talved enam kontrolli all hoida männiüraskite arvukust, mis on näiteks Kanadale ainuüksi viimaste aastate jooksul maksma läinud suure osa tema okaspuumetsadest. Räägi veel, et põhjas asuvad riigid kliimasoojenemisest võidavad. Putukad on üleüldse eelisseisus: ränne kõrgematele laiuskraadidele on neile märksa lihtsam ning loomaliikide vähenemine tähendab neile vähem vaenlasi.
Tark eestlane
Seega troopilised kahjurid, nagu ka taimehaigused, on oma levikuala suurendamas. Lisaks ei tule sääsed troopikast üksinda. Sageli toovad nad kaasa malaaria, mis juba lähitulevikus ohustab sadu miljoneid inimesi aladel, kus seda haigust kunagi varem pole nähtud.
Läänemere kallastele malaaria siiski lähiajal ei jõua. Nii pea ei ohusta meid ka joogivarude kriitiline seis või saagikuse järsk langus. Vihmasemad talved ja tormisemad suved – need on küll tulemas, aga on ju eestlast õnnistatud ka märksa kõrgema halva ilma talumise lävega kui paljusid teisi rahvaid.
Meie seis on seega nii mõneski mõttes roosiline: vähemalt seniks, kuni Euroopa Liit ja rahvusvaheline üldsus on valmis Eesti keskmisest mitu korda saastavamat energiapoliitikat tolereerima.