Mõned head aastad tagasi otsustasid minu täditütred, kes tol hetkel olid tõsises teismeeas, et nemad söövad nüüdsest ainult valget liha. Mina arvasin, et see on lihtsalt tobe. Ei jõudnud mulle kuidagi pärale, kuidas saaks punasest lihast loobumine kedagi tervemaks või saledamaks teha. Inimene ju vajab liha, igat sorti. Kuskil kolm aastat tagasi otsustas üks neist samadest täditütardest täielikult taimetoitlaseks – veelgi enam, vegan’iks – hakata. Sel korral olin ma piisavalt vana, et tema teguviisi mitte enam lolliks tembeldada, aga aru ma sellest siiski ei saanud. Miks pingutada leidmaks kaerapiima, kui lehmapiim on ju olemas – lihtne kätte saada ja organismile vajalik veel pealekauba?
Nüüdseks olen ise juba pea aasta taimetoitlane olnud – või vähemalt 28 päeva kuus. Minu motivatsioon ei ole küll ilusaks-saledaks saamine või raha kokku hoidmine või ärgem-tapkem-loomi usk. Minu probleem on selles, kust meie liha tuleb, ja eelkõige mis hinnaga ta tuleb. Ma üritan asja lihtsalt ja maakeeli lahti seletada.
(Üllatus-üllatus,) liha tootmine kui teema jõudis minu teadvusse minu esimese Ameerika-aasta keskel, kui aeg-ajalt mõne siinses tööstuses vohava kasvuhormooni- või antibiootikumikasutamise fakti otsa komistasin. Ma ei pea ennast piisavalt pädevaks arutlemaks resistentsete bakterite tekke ja inimesi kollitavate terviseohtude üle – see ei olegi minu põhimure. Mind rabavad lihtsalt arvud. Et kedagi mitte mingi roheaktivistide paanikaga ärritada, võtsin info ise 2 minutit tagasi Faostatist: viimane näitab, et 1963. aastal kasvatati USA-s 104 miljonit lehma, kellest tuli 8 MT liha (sealmail on, erinevalt meie sealihakultuurist, veiseliha põhiline loomne artikkel), 2013. aastal aga olid samad näitajad 89 miljonit pead ja 12 MT liha. Miskitmoodi on loomad hulka suuremaks läinud, kas pole!? Jah, äkki tõuaretus... Siiski, kui olin esimest korda katsetanud paar nädalat lihata funktsioneerimist, ja siis esimest korda treenerite laialijagatud võileiba proovisin ära nosida (no ikka selline ameerika-mõistes võileib, kaks saia ja 12 viilu keeduvorsti vahel), tundus see liha seal siiski kuidagi liiga-liiga roosa, et olla päris...
Siis tulin suveks Eestisse, grill-liha andis nagu vanasti suvele õige maitse ja värv oli tal ka õigem. Aeg-ajalt lugesin kuskilt fakte stiilis, et kariloomade kasvatamine-tootmine võtab enda alla 70% (!) kogu maailma põllumajandusmaast või et ühe (!) burgeri vahele kotleti tootmiseks kulub 2500 liitrit vett (!) – aga ega minu Võrumaal toodetud šašlõkk küll kellelgi maad käest ei võtnud ja no burgerit ma ju nagunii ei söö.
Siis jõudsin tagasi USA-sse. Teadmine, et keskmine ameeriklane sööb pea 100 kg liha aastas (keskmine!), paneb ikka mõtlema, et kust kõik need kilod siis tulevad. Hormoonid hormoonideks, loomad peavad kusagil siiski üles kasvama ja miskit tarbima. Tarbivadki. 21. sajandi ameerika lihatööstus on peaaegu täielikult üles ehitatud kahele söödaallikale: mais ja sojauba. Mida tuleb kusagil kasvatada, enamasti maad hävitava monokultuurina, täielikus sõltuvuses väetistest ja pestitsiidisest. United Nations on tõdenud, et Amazoni vihmametsade kadumisest 91% (!) võib lugeda loomakasvatuse tagajärjeks. Mitte et lehmad need puud ära sõid – ei, lehmad söövad ära maisi, mis kasvab nüüd maadel, kus varem oli mets. Maadel, kus inimesed saaksid kasvatada toiduvilja iseendale mitte läänemaailma lehmadele; maadel, mida riigid võiksid kasutada tükk maad efektiivsemalt omaenda elanikkonna huvides.
Me suudaksime kasvatada 15 korda rohkem toitu, kui suurim osa planeedi viljast ei läheks loomaliha tootmiseks. Meil jääks kulutamata see kolmandik maailma joogiveest, mis praegu hoiab üleval meie mais—lehm—hormoonid—lauale kiirtsüklit (keskmiselt 1000 liitrit, et saada 100 grammi liha). Ja siis kõigi lemmikteema kliimasoojenemine... kustuta sa kui palju tahes tulesid, keera kraane kinni ja sorteeri prügi, lihatööstus on nüüd vastutav kordades suurema osa kasvuhoonegaaside eest kui isegi kogu maailma transpordisektor – tagasihoidlikeima hinnangute kohaselt 18% eest, kui võtta arvesse terve ahel alates vihmametsade eemaldamisest kuni kogu selle toodetud sõnnikuni (mida muide on sadu kordi rohkem, kui kogu inimkonna toodetud prügi; mis paraku on pea täielikult käitlemata ja enamasti lõpetab meie oma sinises ookeanis. Sinises). Nagu sõnastas selle vana hea Albert Einstein, "miski ei suurendaks tõenäosust, et elu planeedil Maa säilib rohkem, kui taimedel põhineva toitumise omaks võtmine". Nii et planeedi päästmise koha pealt, kui me kõik loobuks lihast...
... Mis ei ole sugugi mitte minu ettepanek. Ma tean, et liha on hea. Ise ma ju söön kala – mille jalajälg praeguses toiduahelas on ainult teps vähem räpane kui lihal. Mulle lihtsalt meeldiks, kui inimkonna lihanälg oleks veidi teadlikum ja vastutustundlikum, eriti teatud riikides. Inglise keeles on mõiste externalized costs – välised kulud. Hind, mida inimesed oma liha eest ei maksa, kuigi peaksid. Keegi tarkpea on välja arvutanud, et kui USA lihatööstuse veekasutus ei oleks valitsuse poolt nii subsideeritud, maksaks McDonald’si hamburger 3.5 korda rohkem – aga see on ainult vee hind. Rahasummad, mis lihatööstus saab sealmail valitsuselt otsetoetusena, lihtsalt ei mahu mulle pähe: perioodil 1995-2005 näiteks 200 (kakssada!) korda rohkem dollareid kui kogu juurvilja-puuvilja tootmine (järgmine lihatööstuse pahupool: see on rohkem kontsentreeritud, kui mistahes muu tootmine; isegi maailma mastaabis kontrollivad turgu põhimõtteliselt neli suurkorporatsiooni). Ja oleks siis, et ainult riigi enda rahvas maksab oma ülekaaluepideemiaga lõivu – ei, kõik teised ju maksavad ka. Kui meie siin rikkas läänemaailmas otsustame oma maad kasutada kasvatamaks siga – või toota talle söödavilja –, siis keegi kuskil vähem rikkamas maailmas peab meile kasvatama muud toidupoolist, ja kust võtta maa, mis kasvatab toidu neile endale .. ? Meil on ainult üks planeet. Meil on piisavalt maad ja vett ja energiat, et toita 10 miljardit, aga hetkel ei jätku seitsmelegi.
Ja kogu selle loengu juures olgu siiski öeldud, et ise ma ju söön liha, vahel. Kui tõesti on, mida süüa. Aga teate, kuidas see siis maitseb... Kui minu prantslasest poiss-sõber tutvustas mulle nende rahvuslikku uhkust foie gras’d (nuumatud pardi maks, mille vastu ameerika aktivistid kõvasti häält teevad – ju vist oleks õigem süüa terve industriaalselt kasvatatud lehm päevas kui nuumatud part kord aastas) – milline elamus! Jõuluks koju tulles sõin loomulikult vanaema juures verivorsti – imeline! Kord tegid mu briti tiimikaaslased oma armastatud lihapraadi, mis 6 tundi ahjus peab valmima – midagi erilist! Ma mäletan iga viimset neist kordadest, ja liha oli tõesti omamoodi sündmus noil hetkedel. Ei olnud hormoonidega loodud mass, mida kahe suupoolega hommikust õhtuni sisse ajada, oli teadlik söömine.
Tagatipuks – minu vanematel on ka talu. Lambatalu. Kust ühel hetkel hakkab tulema lambaliha. Ja uskuge või mitte – mul on selle üle ainult hea meel. Olen teadlik, et väikeste, rohusöödal põhinevate taludega kogu maailma lihanälga ära ei rahulda, aga selles mu mõte ju peitubki: seesamune nälg võiks olla väiksem. Et ei oleks vaja toppida neid loomi üksteise otsa nuumaväljadele, sööta neile loodust hävitavaid monokultuure, võluda neid suureks kõrgemal tasemel keemiliste ühenditega, ja tappa neid kiirkorras (ja olgu öeldud, et ma ei räägi siinkohal ainult USA-s toimuvast). Kui ükskord saab lihaks meie esimene lammas, kes elas vabalt aasadel tervislikku elu (või kui tuleb vahel mõnelt jahimehelt värsket ulukiliha - sest jahti näen ma endiselt kui populatsiooni kontrolli), siis jah – mina söön teda. Söön ja naudin ja tean, mis on minu lihatarbimise jälg, ja kuidas ma järgmisel päeval saan vähemalt sama edukalt hakkama ilma.
Sest see on kogu minu taimetoitluse katse-eksperimendi parim osa: see ei ole minult mitte midagi ära võtnud, hoopis tohutult juurde andnud. Ma olen avanud oma silmad kõigile neile teraviljadele, mis 21. sajandil on unustatud ja turul marginaliseeritud; igat sorti juurviljadele-puuviljadele, mille nime ja välimust enamasti kokku ei osata viia, aga mis teatud kultuurides on tohutult tähtsal kohal; tarbin tohutult pähkleid ja kaunvilju (oad!), mis kõik mu valguvajadused rahuldavad; leian järjest uusi ja uusi taimseid toiduallikaid, mis annavad vastavalt vajadusele välja piima või muna või mida iganes soovid. Põnev on.
Loomulikult paneb minu taimetoidu-agenda küsima, et kuidas ma õigustan H&M-ist riiete ostmist, miks on minu külmkapis kasvanduses toodetud lõhe, kas ma olen teadlik oma tarbitava kohvioa jäljest keskkonnale. Mul on endiselt palju arenguruumi. Aga ma ei ole ka seadnud eesmärgiks muuta kogu planeet kenaks õitsvaks aasaks, kus kõik inimrassid ja lehmad ja sead käsikäes puuvilja ja tofut nosivad. Ei, mina teen lihtsalt, mis paneb end mind ennast hästi tundma, ja lõppude lõpuks – see on ju kõik, mis loeb.